HAAPSALU
Vanimad Haapsalu nimekujud on Hapsalla, Hapsallae, Hapasella, Hapsell, Haespel, Hopisal, Hapesal, Hapesellis, Hapezelle. Keskajal on kõige sagedamini kasutatud nimekujusid Hapsel ja Hapsell. 16.-17. sajandist on peamiselt tuntud linna nimega Hapsal. 19. sajandil on Noarootsi rootslased nimetanud Haapsalut Haskul, Ruhnu rootslased aga Huapsl. Vormsil on tuntud nimekuju Hosal. Mõnedes Läänemaa murrakutes on Haapsalut nimetatud ka Oablu või Aablu.
Aegade jooksul on esitatud mitmeid Haapsalu nime sünniversioone. Üks keelemeeste pakutud versioon seostab Haapsalu nime püha mehe Absaloniga. Lundi peapiiskop saats 1178. aastal meie maale "paganaid päästma" esimese Eestimaa piiskopi Fulco, kes olevat Absaloni kangesti kiitnud ja tema auks olevat siinne paik tema järgi nime saanud.
Üldiselt on levinud arusaam, et muinasajal oli praeguse Haapsalu linna kohal vanade eestlaste püha hiis - püha haavasalu. See on küll ilus legend ja kõige lihtsam seletus, aga eriti tõsiselt seda võtta ei saa, sest haaba on eestlaste seas vaid üksikutel juhtudel pühaks puuks peetud. Muidugi on võimalus, et siin polnud mitte hiis, vaid tavaline haavamets.
On tehtud oletusi, et kohanimi Haapsalu on liitsõna, mille esimene pool tulevat Põhja-Eesti vanast murdesõnast haabjas, haabu, mis tähendas haavapuust valmistatud paati. Rannarootslased on väikest kolmemehepaati nimetanud hap(a) või huap.
Teine sõnapool salu tähendab õigekeelsussõnaraamatu järgi metsa. Varem oli salul hoopis teine tähendus. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus on salu tähenduseks hoopis soosaar, kõrgendik soos.
Kuidas seletada seda, et salu sõna on saanud eesti keeles uue tähenduse? Maapinna tõusuga kerkisid merest saared, mida tolleaegsed asukad nimetasid saludeks. Uusi salusid kerkis merest pidevalt juurde, mis omavahel ühinedes liitusid mandriga. Nii kestis see aastatuhandeid. Siis tuli aga aeg, mil merest kerkivaid salusid hakati nimetama saarteks. Pideva maakerke tulemusel jäid need varemalt kerkinud salud ikka kaugemale merest. Salu algne tähendus ununes, kuid kohanimed säilisid.
Läänemaal leiduvad salu-lõpuliste kohanimedena Haapsalu, Randsalu, Matsalu, Paatsalu jm. Kõik nimetatud kohas asuvad poolsaarel või mere ääres. Arvatakse, et nime Haapsalu teine pool salu tähendab saart või poolsaart.
Lähtudes oletusest, et alates linna rajamisest on veetase alanenud 2-2,5 meetrit, peetakse kõige tõenäolisemaks, et Haapsalu tähendas poolsaart või kaldalähedast saart, kus kasvas haavamets või oli paadisadam.
Ülla Paras, Lääne Elu 27. 01.1996 (lühendatud)
Vanimad Haapsalu nimekujud on Hapsalla, Hapsallae, Hapasella, Hapsell, Haespel, Hopisal, Hapesal, Hapesellis, Hapezelle. Keskajal on kõige sagedamini kasutatud nimekujusid Hapsel ja Hapsell. 16.-17. sajandist on peamiselt tuntud linna nimega Hapsal. 19. sajandil on Noarootsi rootslased nimetanud Haapsalut Haskul, Ruhnu rootslased aga Huapsl. Vormsil on tuntud nimekuju Hosal. Mõnedes Läänemaa murrakutes on Haapsalut nimetatud ka Oablu või Aablu.
Aegade jooksul on esitatud mitmeid Haapsalu nime sünniversioone. Üks keelemeeste pakutud versioon seostab Haapsalu nime püha mehe Absaloniga. Lundi peapiiskop saats 1178. aastal meie maale "paganaid päästma" esimese Eestimaa piiskopi Fulco, kes olevat Absaloni kangesti kiitnud ja tema auks olevat siinne paik tema järgi nime saanud.
Üldiselt on levinud arusaam, et muinasajal oli praeguse Haapsalu linna kohal vanade eestlaste püha hiis - püha haavasalu. See on küll ilus legend ja kõige lihtsam seletus, aga eriti tõsiselt seda võtta ei saa, sest haaba on eestlaste seas vaid üksikutel juhtudel pühaks puuks peetud. Muidugi on võimalus, et siin polnud mitte hiis, vaid tavaline haavamets.
On tehtud oletusi, et kohanimi Haapsalu on liitsõna, mille esimene pool tulevat Põhja-Eesti vanast murdesõnast haabjas, haabu, mis tähendas haavapuust valmistatud paati. Rannarootslased on väikest kolmemehepaati nimetanud hap(a) või huap.
Teine sõnapool salu tähendab õigekeelsussõnaraamatu järgi metsa. Varem oli salul hoopis teine tähendus. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus on salu tähenduseks hoopis soosaar, kõrgendik soos.
Kuidas seletada seda, et salu sõna on saanud eesti keeles uue tähenduse? Maapinna tõusuga kerkisid merest saared, mida tolleaegsed asukad nimetasid saludeks. Uusi salusid kerkis merest pidevalt juurde, mis omavahel ühinedes liitusid mandriga. Nii kestis see aastatuhandeid. Siis tuli aga aeg, mil merest kerkivaid salusid hakati nimetama saarteks. Pideva maakerke tulemusel jäid need varemalt kerkinud salud ikka kaugemale merest. Salu algne tähendus ununes, kuid kohanimed säilisid.
Läänemaal leiduvad salu-lõpuliste kohanimedena Haapsalu, Randsalu, Matsalu, Paatsalu jm. Kõik nimetatud kohas asuvad poolsaarel või mere ääres. Arvatakse, et nime Haapsalu teine pool salu tähendab saart või poolsaart.
Lähtudes oletusest, et alates linna rajamisest on veetase alanenud 2-2,5 meetrit, peetakse kõige tõenäolisemaks, et Haapsalu tähendas poolsaart või kaldalähedast saart, kus kasvas haavamets või oli paadisadam.
Ülla Paras, Lääne Elu 27. 01.1996 (lühendatud)