LUGEJA VÄÄRAMATUD ÕIGUSED
Prantsuse kirjanik Daniel Pennac (1944) on eelkõige saanud tuntuks esseega "Nagu romaan". Ta püüab jõuda selgusele, miks on lugemine muutunud ebapopulaarseks ja kuidas seda olukorda parandada. Pennac leiab, et lugemisest on tehtud sundus, mitte nauding, kõikjal räägitakse lugeja kohustustest, ent lugeja õigused on jäänud tagaplaanile. Raamatu eessõnas ütleb Pennac: "Palun (anun teid) mitte pruukida seda raamatut pedagoogilise piinamise otstarbel."
Lugeja õigused:
1. Õigus mitte lugeda. Vabadus kirjutada pole lepitav kohustusega lugeda.
2. Õigus lehekülgi vahele jätta.
3. Õigus raamat pooleli jätta.
4. Õigus üle lugeda. Lugeda üle seda, mis meid esimesel korral ära põlgas, lugeda üle ühtki lõiku vahele jätmata, lugeda üle uues pilguga, lugeda üle kontrolli mõttes - jah, me võtame endile kõik need õigused. Kuid enamasti loeme me lihtsalt niisama, kordamise mõnust, taaskohtumise rõõmust, läheduse proovilepaneku mõttes.
5. Õigus lugeda mida iganes.
6. Õigus bovarismile (tekstuaalsel teel edasikanduv haigus). Bovarism seisneb kohest ja vahetut rahuldust pakkuvates tundeelamustes: kujutlusvõime kummub, närvid värelevad, süda perutab, adrenaliin purskab, kõikjal toimub samastumine, argielu paiseid peab aju (ajutiselt) väljamõeldise paakpoideks ...
7. Õigus lugeda kus iganes.
8. Õigus sirvida. Ma sirvin, sa sirvid, las sirvida. Me võtame endale voli kahmata oma raamatukogust mis tahes köite, avada see mis tahes koha pealt ning sukelduda sellesse hetkeks, kuna muud hetke peale selle meie käsutuses pole. Kui meil pole aega või vahendeid, et nädalaks Veneetsiasse sõita, siis milleks keelata endale õigust veeta seal viis minutit?
9. Õigus lugeda valjusti.
10. Õigus vaikida. Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi. Lugemine on talle seltsiks, mis ei hõiva ühegi teise seltsilise kohta, mida aga ükski teine seltsiline ka asendada ei suudaks. See ei paku talle ühtki lõplikku seletust tema saatuse kohta, kuid põimib vandeseltsluse tiheda võrgu tema ja maailma vahele. See tühine salaseltslus kõneleb paradoksaalsest elusolemise rõõmust, kuigi valgustab ühtaegu elu traagilist absurdsust. Nii et meie lugemise mõte on just samavõrd imelik nagu me elu mõte. Ja mitte kellelgi pole voli meilt selle ime kohta aru nõuda.
Prantsuse kirjanik Daniel Pennac (1944) on eelkõige saanud tuntuks esseega "Nagu romaan". Ta püüab jõuda selgusele, miks on lugemine muutunud ebapopulaarseks ja kuidas seda olukorda parandada. Pennac leiab, et lugemisest on tehtud sundus, mitte nauding, kõikjal räägitakse lugeja kohustustest, ent lugeja õigused on jäänud tagaplaanile. Raamatu eessõnas ütleb Pennac: "Palun (anun teid) mitte pruukida seda raamatut pedagoogilise piinamise otstarbel."
Lugeja õigused:
1. Õigus mitte lugeda. Vabadus kirjutada pole lepitav kohustusega lugeda.
2. Õigus lehekülgi vahele jätta.
3. Õigus raamat pooleli jätta.
4. Õigus üle lugeda. Lugeda üle seda, mis meid esimesel korral ära põlgas, lugeda üle ühtki lõiku vahele jätmata, lugeda üle uues pilguga, lugeda üle kontrolli mõttes - jah, me võtame endile kõik need õigused. Kuid enamasti loeme me lihtsalt niisama, kordamise mõnust, taaskohtumise rõõmust, läheduse proovilepaneku mõttes.
5. Õigus lugeda mida iganes.
6. Õigus bovarismile (tekstuaalsel teel edasikanduv haigus). Bovarism seisneb kohest ja vahetut rahuldust pakkuvates tundeelamustes: kujutlusvõime kummub, närvid värelevad, süda perutab, adrenaliin purskab, kõikjal toimub samastumine, argielu paiseid peab aju (ajutiselt) väljamõeldise paakpoideks ...
7. Õigus lugeda kus iganes.
8. Õigus sirvida. Ma sirvin, sa sirvid, las sirvida. Me võtame endale voli kahmata oma raamatukogust mis tahes köite, avada see mis tahes koha pealt ning sukelduda sellesse hetkeks, kuna muud hetke peale selle meie käsutuses pole. Kui meil pole aega või vahendeid, et nädalaks Veneetsiasse sõita, siis milleks keelata endale õigust veeta seal viis minutit?
9. Õigus lugeda valjusti.
10. Õigus vaikida. Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi. Lugemine on talle seltsiks, mis ei hõiva ühegi teise seltsilise kohta, mida aga ükski teine seltsiline ka asendada ei suudaks. See ei paku talle ühtki lõplikku seletust tema saatuse kohta, kuid põimib vandeseltsluse tiheda võrgu tema ja maailma vahele. See tühine salaseltslus kõneleb paradoksaalsest elusolemise rõõmust, kuigi valgustab ühtaegu elu traagilist absurdsust. Nii et meie lugemise mõte on just samavõrd imelik nagu me elu mõte. Ja mitte kellelgi pole voli meilt selle ime kohta aru nõuda.