VALGEST DAAMIST TEISE NURGA ALT
Valge naine on õuduse ja kauniduse sulam. Ta on igavene rändaja, kes kulgeb läbi aja ja ilmutab end mitmel moel, ka kirjanduses. Miks ta ometi rahu ei saa?
"Seitsmes vennas" jutustab Aapo loo kahvatust neitsist. Tollest, kes vandus peiule igavest armastust, kuid langes kohe pärast peiust lahkumist kauni noormehe lummusesse. Ja uhke noormees oli tegelikult vaim, kes taris neiu sajaks aastaks mäepõue vangi. Iagl ööl tõusis neiu kaljule ja seisis seal - veretu, kahvatu kuju nagu pilt, liikumatu ja hääletu. Viimaks anti talle armu. Peiu saabus kohale, helkiv mõõk käes, ja surmas vaimu. Ja paar tõusis hõbedases pilves üles kõrgusesse.
Selleteemalisi lugusid on mitme maa kirjanduses, eriti õuduslugudes, armastusromaanides ja ballaadides. Kõik need valged daamid asuvad otsekui elu ja surma piiril. Nad on väga kahvatud, peaaegu läbipaistvad, riietatud valgesse. Nendega käib alati kaasas tragöödia. Nad on maapealses elus mingi pahateoga hakkama saanud ning ei saa ka surnuna rahu, muudkui rändavad ringi.
Valge daami ilmumine võib tähendada surmaennet või midagi muud saatuslikku. Teda nähakse tavaliselt öösiti kuuvalgel. Enamasti näitab ta end meestele, keda tema nägemine ehamatab ja erutab.
Valge neitsi juured on rahvaluules. Euroopa kirjandusse jõudis ta koos romantismiga. Valge neitsi ( ka näkk) tähendas nähtava ja nähtamatu maailma kokkupuudet. Romantilises kirjanduses võis ta olla ka meesluuletaja muusa, kes ilmutas end inspiratsioonihetkil.
Eestis teatakse lugu karmist emast, kes sundis poega astuma Haapsalu kloostrisse, et too unustaks oma armastatu. Lootus oli asjatu. Munk sokutas poisiks riietatud armsama kloostrikooli lauljaks. Asi tuli siiski ilmsiks, munk hukati ja neiu müüriti elusalt kiriku müüri sisse. Selgetel augustiöödel ilmub Valge Daam kabeliaknale justkui armu paludes ja hoiatades õnnetu armastuse eest.
Iiri rahvuspühakut Püha Brigittat kutsutakse ka Kildare valgeks neitsiks. Paganlik kuningas lubas Püha Brigittale nii palju maad, kui too suudab oma keebiga katta. Valge neitsi laotas keebi laiali ja see kattis kogu Iirimaa.
Mehhiko pärimuses on valge neitsi paralleel la Llorona. Mees hülgas oma naise. Hädas ja lootusetuses tappis too nuttes oma lapse. Öösiti ilmub ta vee läheduses välja; käib mehe ees, selg tema poole. Kui naine end ringi pöörab, võib näha, et tal on looma pea. Mehhiko väljarändajate seas samastub ilmutis emaga, kes nutab taga kodumaalt lahkunud lapsi.
Jaapanis tuntakse hirmuäratavat lumenaist, Yuki-Onnat. Kord otsisid kaks puuraidurit lumetormi eest varju. Üks neist ärkas öösel ja nägi, et kaaslase pea juures seisab valge naine ja puhub tollele näkku. Naine ei lubanud mehel oma ilmumisest kõnelda. Hommikul selgus, et sõber oli surnud. Kaunis naine oli olnud külm, surm. Ellujäänud mees kohtus lumenaisega uuesti, kuid ei tundnud teda ära. Nad abiellusid. Mees jutustas oma naisele lumenaisest. Naine muutus uduks ning teda ei nähtud enam kunagi.
Anderseni muinasjutus vangistab Lumekuninganna poisi oma lossi. Vangi vabastavad armastusega valatud pisarad.
Tove Janssoni "Trollitalves" on isikustatud jäänaine. Too tapab väikese orava, kes lummatuna vaatas otse tema külmadesse sinistesse silmadesse.
Valgele naisele on omane, et ta vangistb pilguga: kes vaatab tema silmadesse, satub naise mõjuvõimu alla. "Troolitalves" küll lohutatakse väikest lugejat, et kord ärkab orav ellu.
Valge naine on nagu sulam õudusest ja kaunidusest. Tal puudub isikupära. Tavaliselt satub ta just meeste silme ette. Valge naine ei räägi kunagi midagi. Ta on kui mõistatus: hetkiti tunneme, et selgus on käes, kuid õige varsti märkame, et too salapärane valge daam on meist taas kaugenenud.
Viivi Variksaar, Meie Meel 24.07.1996
Valge naine on õuduse ja kauniduse sulam. Ta on igavene rändaja, kes kulgeb läbi aja ja ilmutab end mitmel moel, ka kirjanduses. Miks ta ometi rahu ei saa?
"Seitsmes vennas" jutustab Aapo loo kahvatust neitsist. Tollest, kes vandus peiule igavest armastust, kuid langes kohe pärast peiust lahkumist kauni noormehe lummusesse. Ja uhke noormees oli tegelikult vaim, kes taris neiu sajaks aastaks mäepõue vangi. Iagl ööl tõusis neiu kaljule ja seisis seal - veretu, kahvatu kuju nagu pilt, liikumatu ja hääletu. Viimaks anti talle armu. Peiu saabus kohale, helkiv mõõk käes, ja surmas vaimu. Ja paar tõusis hõbedases pilves üles kõrgusesse.
Selleteemalisi lugusid on mitme maa kirjanduses, eriti õuduslugudes, armastusromaanides ja ballaadides. Kõik need valged daamid asuvad otsekui elu ja surma piiril. Nad on väga kahvatud, peaaegu läbipaistvad, riietatud valgesse. Nendega käib alati kaasas tragöödia. Nad on maapealses elus mingi pahateoga hakkama saanud ning ei saa ka surnuna rahu, muudkui rändavad ringi.
Valge daami ilmumine võib tähendada surmaennet või midagi muud saatuslikku. Teda nähakse tavaliselt öösiti kuuvalgel. Enamasti näitab ta end meestele, keda tema nägemine ehamatab ja erutab.
Valge neitsi juured on rahvaluules. Euroopa kirjandusse jõudis ta koos romantismiga. Valge neitsi ( ka näkk) tähendas nähtava ja nähtamatu maailma kokkupuudet. Romantilises kirjanduses võis ta olla ka meesluuletaja muusa, kes ilmutas end inspiratsioonihetkil.
Eestis teatakse lugu karmist emast, kes sundis poega astuma Haapsalu kloostrisse, et too unustaks oma armastatu. Lootus oli asjatu. Munk sokutas poisiks riietatud armsama kloostrikooli lauljaks. Asi tuli siiski ilmsiks, munk hukati ja neiu müüriti elusalt kiriku müüri sisse. Selgetel augustiöödel ilmub Valge Daam kabeliaknale justkui armu paludes ja hoiatades õnnetu armastuse eest.
Iiri rahvuspühakut Püha Brigittat kutsutakse ka Kildare valgeks neitsiks. Paganlik kuningas lubas Püha Brigittale nii palju maad, kui too suudab oma keebiga katta. Valge neitsi laotas keebi laiali ja see kattis kogu Iirimaa.
Mehhiko pärimuses on valge neitsi paralleel la Llorona. Mees hülgas oma naise. Hädas ja lootusetuses tappis too nuttes oma lapse. Öösiti ilmub ta vee läheduses välja; käib mehe ees, selg tema poole. Kui naine end ringi pöörab, võib näha, et tal on looma pea. Mehhiko väljarändajate seas samastub ilmutis emaga, kes nutab taga kodumaalt lahkunud lapsi.
Jaapanis tuntakse hirmuäratavat lumenaist, Yuki-Onnat. Kord otsisid kaks puuraidurit lumetormi eest varju. Üks neist ärkas öösel ja nägi, et kaaslase pea juures seisab valge naine ja puhub tollele näkku. Naine ei lubanud mehel oma ilmumisest kõnelda. Hommikul selgus, et sõber oli surnud. Kaunis naine oli olnud külm, surm. Ellujäänud mees kohtus lumenaisega uuesti, kuid ei tundnud teda ära. Nad abiellusid. Mees jutustas oma naisele lumenaisest. Naine muutus uduks ning teda ei nähtud enam kunagi.
Anderseni muinasjutus vangistab Lumekuninganna poisi oma lossi. Vangi vabastavad armastusega valatud pisarad.
Tove Janssoni "Trollitalves" on isikustatud jäänaine. Too tapab väikese orava, kes lummatuna vaatas otse tema külmadesse sinistesse silmadesse.
Valgele naisele on omane, et ta vangistb pilguga: kes vaatab tema silmadesse, satub naise mõjuvõimu alla. "Troolitalves" küll lohutatakse väikest lugejat, et kord ärkab orav ellu.
Valge naine on nagu sulam õudusest ja kaunidusest. Tal puudub isikupära. Tavaliselt satub ta just meeste silme ette. Valge naine ei räägi kunagi midagi. Ta on kui mõistatus: hetkiti tunneme, et selgus on käes, kuid õige varsti märkame, et too salapärane valge daam on meist taas kaugenenud.
Viivi Variksaar, Meie Meel 24.07.1996