TAMMSAARE RADADEL
30. oktoobril 2016 möödus 90 aastat „Tõe ja õiguse“ ilmumisest (raamat tuli välja 30. oktoobril 1926 ning muutus kohe üheks loetavamaks teoseks lugejate seas). Seepärast on just 2016. aastal pööratud Tammsaare loomingu pärandile suurt tähelepanu. Nii ka Läänemaa Ühisgümnaasiumis.
30. oktoobril 2016 möödus 90 aastat „Tõe ja õiguse“ ilmumisest (raamat tuli välja 30. oktoobril 1926 ning muutus kohe üheks loetavamaks teoseks lugejate seas). Seepärast on just 2016. aastal pööratud Tammsaare loomingu pärandile suurt tähelepanu. Nii ka Läänemaa Ühisgümnaasiumis.
30. novembril käisid 11. M ja 11. SST klassi õpilased Tammsaare radadel. Esmalt suundusime Kadriorus asuvasse Tammsaare muuseumisse. Maja ise (Tammsaared elasid korteris number 4) peaks meenutama piparkoogimaja. Vähemalt nii arvas Tammsaare abikaasa Käthe, kelle unistuseks oli elada kodus, mis meenutaks piparkoogimaja. Ja Käthe unistus täituski.
Kadrioru muuseumi teeb eriliseks kindlasti see, et kõik esemed, mööbel on originaalid. Kohati jääbki tunne, nagu oleks Tammsaare vaid hetk tagasi korraks välja läinud.
Kadriorus saime teada palju põnevaid fakte Tammsaare elu ja loomingu kohta.
- Tammsaare elu oli kaks korda ohus. Esimesel korral siis, kui ta põdes tuberkuloosi (tuberkuloosi tõttu jäi Tammsaarel ka juristidiplom saamata), ja teisel korral siis, kui ta pidi minema kaksteistsõrmiksoole lõikusele. Operatsiooni õnnestumise tõenäosuseks pidasid arstid vaid 2%.
- Tammsaare probleemid siseministeeriumiga (nagu Tammsaare tavatses öelda) ehk siis sooltega jäid püsima. Nii pidi ta pärast igat söögikorda pea kaks tundi poollamavalt olema, et toitu seedida.
- Tammsaare oli sunnitud pidevalt jälgima toitumist. Näiteks ei tohtinud tema toidulauale kuuluda alkohol ja magus (Tammsaare aga armastas magusat). Küll lubas Tammsaare endale moosi, mida ta ise keetis. Tema lemmikmoos oli õunapohlamoos (mõjus hästi seedimisele).
- Tammsaare oli musikaalne. Ta mängis viiulit.
- Noorpõlves oli Tammsaare väga sotsiaalne, võiks öelda, et ta oli suisa seltskonnalõvi. Tagasi pidi ta hakkama end hoidma tuberkuloosi tõttu, sest rahmeldamine võis lõppeda vere köhimisega. Abielludes tõmbus Tammsaare sotsiaalsest elust täiesti tagasi.
- Legendaarne on lugu sellest, kuidas Tammsaare naise võttis. Või õigem oleks öelda, kuidas Käth endale abikaasa kosis. Nimelt Tammsaare, kes enne abiellumist ei olnud tervislikel põhjustel majanduslikult kindlustatud ja elas Koitjärvel venna juures, ei söandanud naist võtta. Siis haaraski Käthe, kellega Tammsaare oli tutvunud Estonia teatris, ohjad: ta pani lehte kuulutuse, et Käthe ja Anton on abiellunud. Kui Käthe Tammsaare juurde Koitjärvele külla sõitis ja lehte näitas, ei öelnud Tammsaare midagi, vaid keeras Aegviidu raudteejaamas kannapealt ümber ja läks koju. Käthel ei jäänud muud üle, kui Tallinnasse tagasi sõita. Hiljem otsustas Tammsaare Käthe siiski naiseks võtta.
- Tammsaare üheks kiindumuseks oli Leeni Ploompuu, kes elas Koitjärvel Tammsaare venna naabruses. Leeni oli haritud, ta oskas võõrkeeli. Tammsaare ja Leeni armastasid koos tantsida. Leeni on ühtlasi „Kõrboja peremehes“ Kõrboja Anna prototüübiks.
- Tammsaare abielu ei olnud roosiline. Nii magas abikaasa Käthe lastega ühes toas ja Tammsaare kabinetis. Tammsaare mattis end abielludes töösse ja nii sündisidki Tammsaare tippteosed.
- Tammsaare kirjutas hiliste öötundideni ja alustas kirjutamist juba varavalges.
- Suurt töövõimet näitab fakt, et romaan „Elu ja armastus“ valmis vaid kolme nädalaga. Romaani koondas Tammsaare kõik selle, mis „Tõesse ja õigusesse“ ei mahtunud.
- Algselt ei plaaninud Tammsaare kirjutada „Tõe ja õiguse“ ilmumise järel veel nelja osa, kuid raamat osutus ülipopulaarseks ja niis sündiski kokku 5-osaline epopöaromaan.
- Tammsaarele maksti honorari ridade arvu järgi.
- Kirjanik võis teenida rohkem kui minister. Nii juhtus ka Tammsaarega.
- Tammsaare kabinetti võis minna vaid koputades. Käthe kabinetti siseneda ei tohtinud.
- Mõni teenija pidas Tammsaare juures Kadriorus vastu vaid ühe päeva. Näiteks oli teenijanna ülesandeks iga kord, kui keegi uksekella andis ja Tammsaarega kohtuda soovis, öelda: „Kirjanikuhärrat ei ole kodus.“
- Tammsaare 50. sünnipäeva peeti Estonias, kahjuks ilma Tammsaare endata, sest Tammsaare ei tahtnud tähelepanu ja läks metsa lihtsalt jalutama. 60. sünnipäeva puhul ta küll võttis külalisi kodus vastu.
- Tammsaare nautis seda, et ta võis segamatult igal pool käia, sest tema nägu ja nime ei viidud kokku. Näiteks meeldis talle turul käia. Turul armastas Tammsaare inimestega suhelda. Kui lõpuks tuli välja, et tegu oli Tammsaarega, kasutasid müüjad teda oma kauba reklaamimiseks, näiteks mõni hooples, et just tema müüb Tammsaarele kartuleid.
- Tammsaarel oli väga täpne raamatupidamine kõigi väljaminekute kohta. Kuigi Tammsaare endale tihti midagi ei lubanud, siis laste arvelt ei hoidnud ta kunagi kokku.
- Tammsaare suri südamerabandusse oma kabinetis. Tema viimased read, mis ta kirjutas vahetult enne surma, olid järgmised: „Jumala külaline asus koduteele. Kui ta oma maja juurde jõudis ja üle läve tahtis astuda, langes ta surnult maha.“
- Pärast abikaasa surma nõudis Käthe, et teda kutsutaks proua Tammsaareks, nii võttis Käthe mehe kirjanikunime üle. Tammsaare kodanikunimi oli Anton Hansen.
Kui külaskäik Kadrioru muuseumis sai läbi, suundusime Koitjärvele, kus Tammsaare elas venna juures kokku 15 aastat. Edasi sõitsime aga Vargamäele – Tammsaare sünnikoju.
„Tõde ja õigus“ algab sõnadega: „See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul.“ Tegelikult tekkiski tunne, nagu oleksime sattunud 19. sajandisse ja pidi täheldama nagu Andres omal ajal, kui ta Krõõdaga Vargamäele jõudis: „Seal ta ongi, see Vargamäe.“
Vargamäel saime teada, mida tähendas taluelu 19. sajandil. Saime katsuda, kui rasked olid toona veepanged tegelikult (ja need olid raskemad, kui arvata oskasime), saime ka teada, millised olid toonased pesemistingimused. Esmalt pesi end tünnis peremees (peremees oli peres kõige tähtsam, samas ka mustim, sest peremees tegi kodus kõige raskemaid töid), siis perenaine ja siis lapsed. Viimane pesija võis mustas pesuvees saada hoopis räpasemaks, kui ta enne oli.
Kuna Vargamäel oli lapsi palju, siis võis juhtuda, et mõni pidi lihtsalt võtma õlekoti alla ja söögilaual magama.
Laste elu ei olnud kerge. Talvel tuli põhiliselt toas olla, sest paljajalu õue ei saanud. Jalanõud said lapsed alles siis, kui nad kooli läksid.
Kui „Tões ja õiguses“ jagelesid Andres ja Pearu pidevalt, siis sama oli ka Põhja-Tammsaare ja Lõuna-Tammsaare talu peremeeste vahel, kusjuures Pearu prototüübi järeltulijad elavad Lõuna-Tammsaare talus edasi. Vargamäe on kasvanud romaanist välja ja nii näiteks on ühe Lõuna-Tammsaare talu järeltulija nimi Pearu!
Vargamäel oli võimalik näha ka aidas Krõõda kirstu, mis oli tulnud koos temaga Vargamäele ja mille najal nuttis Krõõt oma esimesed nutud Vargamäel. Päriselt oli aga tegu Tammsaare ema riidekirstuga, mille too Põhja-Tammsaare tallu abielludes kaasa tõi.
Ja kust on tulnud kohanimi Tammsaare? Arvatakse, et kunagi kasvanud tammede järgi sai koht ka väärika nime.
Tammsaare radadel olles said toonased olud palju selgemaks ja praegused üheteistkümnendikud mõistavad palju paremini nii Tammsaare elu kui ka tema loomingut.
Kuna Vargamäel oli lapsi palju, siis võis juhtuda, et mõni pidi lihtsalt võtma õlekoti alla ja söögilaual magama.
Laste elu ei olnud kerge. Talvel tuli põhiliselt toas olla, sest paljajalu õue ei saanud. Jalanõud said lapsed alles siis, kui nad kooli läksid.
Kui „Tões ja õiguses“ jagelesid Andres ja Pearu pidevalt, siis sama oli ka Põhja-Tammsaare ja Lõuna-Tammsaare talu peremeeste vahel, kusjuures Pearu prototüübi järeltulijad elavad Lõuna-Tammsaare talus edasi. Vargamäe on kasvanud romaanist välja ja nii näiteks on ühe Lõuna-Tammsaare talu järeltulija nimi Pearu!
Vargamäel oli võimalik näha ka aidas Krõõda kirstu, mis oli tulnud koos temaga Vargamäele ja mille najal nuttis Krõõt oma esimesed nutud Vargamäel. Päriselt oli aga tegu Tammsaare ema riidekirstuga, mille too Põhja-Tammsaare tallu abielludes kaasa tõi.
Ja kust on tulnud kohanimi Tammsaare? Arvatakse, et kunagi kasvanud tammede järgi sai koht ka väärika nime.
Tammsaare radadel olles said toonased olud palju selgemaks ja praegused üheteistkümnendikud mõistavad palju paremini nii Tammsaare elu kui ka tema loomingut.