SÜRREALISM
Sürrealism kujunes välja 1920.–30. aastail Prantsusmaal. Tegu on nii kunsti- ja kirjandusvooluga. Loomingu lähtealuseks on alateadvuslik, unenäoline ja argiloogikat eirav kogemus.
11. SST ja 11. M kirjutas sürrealistlikke lugusid.
Vaikse ookeani sügavas kohas oli vesi alati rahulik. Kunagi ei loksunud meresupp saarekese näkku. Saar oli alles noor neiu, kelle keha kattis heleroheline õitsev aas ning pealappi krõbepruun oksterägastik. Ta polnud kunagi kohanud kedagi teist endasugust terve oma eksisteerimise aja. Vahel harva uhtusid lained mõne eksinud laeva tema lähedusse, kuid iialgi ei puhanud need tema süles.
Aja universum oli täis tühjust ja külma üksindust.
Ühel järjekordsel päikesepaistelisel päeval takerdus neiu juustesse üks väike paat, mis hoidis hellalt vastsündinud last. Laps ei hinganud, vaid lesis kahvatuna kõvade laudade vahel. Ilmselt olid paati tunginud lained tita uputanud.
Saarekene oli aga õnnelik. Ta võttis õrnalt tillukese ilmaime oma sõrmede vahele, puhus talle õrnalt näonaha peale, kuni laps hakkas paisuma suureks ja roheliseks. Nii tore oli, et neiu külge kasvas üks lilleline, mõne üksiku põõsaga elurõõmus poolsaar.
Kunagi enam polnud neiu üksi, sest temaga koos vaatab mööduvaid laevukesi veel üks neiuks sirgunud plikatirts.
Kaidi Liivamägi 11. M
Sürrealism kujunes välja 1920.–30. aastail Prantsusmaal. Tegu on nii kunsti- ja kirjandusvooluga. Loomingu lähtealuseks on alateadvuslik, unenäoline ja argiloogikat eirav kogemus.
11. SST ja 11. M kirjutas sürrealistlikke lugusid.
Vaikse ookeani sügavas kohas oli vesi alati rahulik. Kunagi ei loksunud meresupp saarekese näkku. Saar oli alles noor neiu, kelle keha kattis heleroheline õitsev aas ning pealappi krõbepruun oksterägastik. Ta polnud kunagi kohanud kedagi teist endasugust terve oma eksisteerimise aja. Vahel harva uhtusid lained mõne eksinud laeva tema lähedusse, kuid iialgi ei puhanud need tema süles.
Aja universum oli täis tühjust ja külma üksindust.
Ühel järjekordsel päikesepaistelisel päeval takerdus neiu juustesse üks väike paat, mis hoidis hellalt vastsündinud last. Laps ei hinganud, vaid lesis kahvatuna kõvade laudade vahel. Ilmselt olid paati tunginud lained tita uputanud.
Saarekene oli aga õnnelik. Ta võttis õrnalt tillukese ilmaime oma sõrmede vahele, puhus talle õrnalt näonaha peale, kuni laps hakkas paisuma suureks ja roheliseks. Nii tore oli, et neiu külge kasvas üks lilleline, mõne üksiku põõsaga elurõõmus poolsaar.
Kunagi enam polnud neiu üksi, sest temaga koos vaatab mööduvaid laevukesi veel üks neiuks sirgunud plikatirts.
Kaidi Liivamägi 11. M
Elas kord üks noormees. Ta käis öösiti pargis jalutamas. Enamasti võttis ta ajalehe endaga kaasa, sest talle meeldis pimedas tähtede valgel lugeda.
Sel noormehel oli kodus kass, kellele maitsesid väga kalad. Peremehel aga ei olnud nii palju raha, et iga päev kassile kalu osta. Kass palus siis peremehel osta hoopis lõuend ja värvid. Peremees tegigi nii, nagu kass soovis.
Kui kass oli soovitu kätte saanud, hakkas ta kohe maalima. Kõigepealt maalis ta mere ja merepõhja, siis hakkas ta sinna kalu maalima, kord suuremaid, kord väiksemaid, värvilisi ja mustvalgeid. Nii kui esimene kala oli valmis maalitud, hüppas kala lõuendilt välja, kass püüdis kala oma käppade vahele ja sõi ära.
Mees oli oma viimase raha eest ostnud kassile lõuendi ja värvid ega saanud endale enam ajalehti osta. Öösiti käis ta aga ikka pargipingil istumas. Ühel ööl juhtus aga kummaline lugu: taevatähtede asemel ilmusid taevasse kirjatähed, mis rääkisid talle palju lugusid ja nüüdsest ei pidanud ta enam ühtegi ajalehte ostma.
Marion Marjette Manni ja Lisette Karja 11. M
Sel noormehel oli kodus kass, kellele maitsesid väga kalad. Peremehel aga ei olnud nii palju raha, et iga päev kassile kalu osta. Kass palus siis peremehel osta hoopis lõuend ja värvid. Peremees tegigi nii, nagu kass soovis.
Kui kass oli soovitu kätte saanud, hakkas ta kohe maalima. Kõigepealt maalis ta mere ja merepõhja, siis hakkas ta sinna kalu maalima, kord suuremaid, kord väiksemaid, värvilisi ja mustvalgeid. Nii kui esimene kala oli valmis maalitud, hüppas kala lõuendilt välja, kass püüdis kala oma käppade vahele ja sõi ära.
Mees oli oma viimase raha eest ostnud kassile lõuendi ja värvid ega saanud endale enam ajalehti osta. Öösiti käis ta aga ikka pargipingil istumas. Ühel ööl juhtus aga kummaline lugu: taevatähtede asemel ilmusid taevasse kirjatähed, mis rääkisid talle palju lugusid ja nüüdsest ei pidanud ta enam ühtegi ajalehte ostma.
Marion Marjette Manni ja Lisette Karja 11. M
NUTA MULLE JÕGI
Vihma on mattunud maa ja taevas, tuul vihiseb ja vingub. Ma tahan magada.
Mul ei tule juba paar tundi und, vähkren voodis, mõtlen. Magama ei saa ennast sundida, tõusen istuli ja vaatan õues toimuvat möllu. Üks piisk langeb teise järel. Need piisad on vabad langema, aga mind hoiab siin toas miski kinni. Justkui suur ankur pisikest laeva.
Kas nii saab olla? Need piisad oleks kui elus. Näen neis enamat kui vihmapiisku. Iga piisk on erinevat värvi. Ma ei saa enam aru, ei saa ju nii olla. Need piisad on inimesesarnased. Inimesed on piisas, nagu mina olen oma toas.
Teen silmad lahti ja kuulen plärinat, panen äratuskella kinni. See kõik oli uni.
Viktoria Tutuko 11. SST
Vihma on mattunud maa ja taevas, tuul vihiseb ja vingub. Ma tahan magada.
Mul ei tule juba paar tundi und, vähkren voodis, mõtlen. Magama ei saa ennast sundida, tõusen istuli ja vaatan õues toimuvat möllu. Üks piisk langeb teise järel. Need piisad on vabad langema, aga mind hoiab siin toas miski kinni. Justkui suur ankur pisikest laeva.
Kas nii saab olla? Need piisad oleks kui elus. Näen neis enamat kui vihmapiisku. Iga piisk on erinevat värvi. Ma ei saa enam aru, ei saa ju nii olla. Need piisad on inimesesarnased. Inimesed on piisas, nagu mina olen oma toas.
Teen silmad lahti ja kuulen plärinat, panen äratuskella kinni. See kõik oli uni.
Viktoria Tutuko 11. SST