MARSLANE
Olen omadega põhimõttelsielt perses.
See on minu kaalutletud arvamus.
Täiesti perses.
Mind pidid ootama ees elu parimad kaks kuud, kuid kuuendal päeval sai sellest kõigest õudusunenägu.
Ma ei tea isegi, kes seda siin lugeda võiks. Oletan, et keegi leiab selle lõpuks. Võib-olla saja aasta pärast.
Tedamiseks - ma ei surnud 6. solil. Ilmselt ülejäänud meeskond arvas seda ja ma ei saa neid selles süüdistada. Võib-olla peetakse minu surma tõttu üleriigilist leinapäeva ja mu Wikipedia leheküljel on kirjas: "Mark Watney on ainus inimene, kes on surnud Marsil."
Ja see oleks tõenäoliselt õige. Sest suren siin kahtlemata. Aga mitte 6. solil, nagu kõik arvavad...
Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Hermese ega Maaga ühendust võtta. Kõik arvavad, et olen surnud. Olen Marsi-majas, mis on mõeldud vastu pidama kolmkümmend üks päeva.
Kui oksügeneraator katki läheb, siis lämbun. Kui veetasakaalusüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-maja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.
Mnjah. Olen omadega perses.
Nii algab USA kirjaniku Andy Weiri (1972) esikromaan "Marslane", millest on saanud viimase aja tõeline bestseller. Raamatu põhjal jõudis kinolinadele 2015. aasta oktoobri esimestel päevadel ka samanimeline film ("The Martian"). Huvitav on see, et 21. sajandile kohaselt hakkas Weir raamatut kirjutama esmalt oma blogis, kirjastajat ta esialgu raamatule ei leidnud.
Punane planeet on alati inimesi köitnud, Marsist on kirjutatud mitmeid raamatuid (nt "Marsi kroonikad"), aga nüüd, kui inimese saatmine Marsile on nii lähedal, on ka "Marslase" mõju väga suur. Seda enam, et raamat on haarav ja mõjub realistlikult ja on väga inimlik.
Lugu ise on järgmine. Nimelt on käimas kolmas NASA Marsi ekspedidtsioon "Ares". Ekspeditsioon jääb aga Marsil oodatust tugevama tormi kätte ja meeskond on sunnitud planeedilt evakueeruma. Meeskonnaliige (insener ja botaanik) Mark Watney saab satelliitside paraboolantenniga pihta, õigemini üks neist pikkadest peenikestest antennidest tungib temasse. Mark kaotab teadvuse, skafander rebeneb ja hakkab õhust tühjenema. Meeskond peab Marki surnuks ja jätab ta planeedile. Mark aga ei ole surnud, vaid avastab teadvusele tulles, et ta on punasel planeedil ihuüksi.
Järgmine ekspeditsioon jõuab Marsile alles nelja aasta pärast ja selle maandumiskohta jõudmiseks on vaja läbida 3200 kilomeetrit. Ning Mark peaks suutma ka selle ajani kuidagi ellu jääda.
NASA avastab satelliitpilte vaadates, et Mark on elus. Algab suuremahuline NASA päästeoperatsioon. Nagu kirjutab Mark oma logis hiljem: Minu ellujäämise hind on kerkinud kindlasti sadade miljonite dollariteni. Kõik selleks, et päästa üks äbarik botaanik. Miks näha sellist vaeva?
No olgu. Tean selle vastust. Osa vastusest võib peituda selles, mida ma esindan: progressi, teadust ja planeetidevahelist tulevikku, millest oleme juba sajandeid unistanud. Kuid tegelikult tegid nad seda, sest kõik inimesed soovivad sisimas instinktiivselt teineteist aidata. See ei pruugi alati niimoodi tunduda, aga see on tõsi.
Kui matkaja eksib mägedes ära, siis korraldavad teised inimesed otsinguoperatsiooni. Kui toimub rongiõnnetus, siis seisavad inimesed järjekordades, et verd loovutada. Kui maavärin teeb terve linna maatasa, siis saadavad riigid üle terve maailma hädaabivahendeid. See on nii fundamentaalselt inimlik, et see on olemas eranditult igas kultuuris. Jah, on olemas sitapäid, kes lihtsalt ei hooli, kuid hoolivate inimeste hulk on nendega võrreldes lugematuid kordi suurem. Ja just seepärast olid minu poolel miljonid inimesed.
Päris lahe, kas pole?
Kirjeldused Marsi kohta on raamatus huvitavad: Marss on tühi tühermaa ja ma olen siin täiesti üksinda. Teadsin seda juba muidugi. Kuid teadmine ja reaalselt kogemine on erinevad asjad. Minu ümber ei olnud midagi peale liivatolmu, kivide ja lõputu, igas ilmakaares laiuva tühja kõrbe. Marsi kuulus punane värv tuleneb kõikekatvast raudoksiidist. Niisiis ei ole see lihtsalt üks kõrb. See on nii vana kõrb, et roostetab sõna otseses mõttes.
Või siis järgmine mõte: Olen esimene, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Astun kulgurist välja? Olen esimene mees, kes seal eales käinud! Ronin künkast üles? Esimene mees, kes selle künka otsa ronis! Löön jalaga kivi? See kivi ei olnud miljon aastat oma kohalt liikunud!
Olen esimene inimene, kes on Marsil pika maa läbi sõitnud. Esimene mees, kes on veetnud Marsil enam kui kolmkümmend üks soli. Esimene mees, kes on Marsil kartuleid kasvatanud. Esimene, esimene, esimene!
Rohkem kui 31 päeva? Mäletate, Mark mainis, et varusid on vaid 31 päevaks? See on ellujäämisromaan, nagu "Robinson Crusoe" või "Kärbeste jumal", ainult et tühja saare asemel on tegevuskohaks 21. sajandile kohaselt mõni teine planeet. Mark peab leidma viisi, kuidas Marsil abi saabumiseni ellu jääda ja ta ei ole kindlasti mitte papist poiss. Ta näitab üles erilist leidlikkust ja tõepoolest, hakkab kasvatama kartuleid Marsil (mitte küll päris nii, et paneb kartuli Marsi pinnasesse, raamatus on kõik teadusega kooskõlas)!
"Marslast" on peetud üheks paremaks viimaste aastate jooksul ilmunud teadusfantastika teoseks (https://en.wikipedia.org/wiki/Andy_Weir_(writer)).
Loe intervjuud raamatu autoriga:
http://www.engadget.com/2015/09/30/martian-andy-weir-interview/
Ja loomulikult, kui on hea raamat, mis köidab, vändatakse sellest ka filmiversioon.
Juba enne filmi esilinastumist on "Marslane" palju kõneainet põhjustanud. NASA roll on filmi valmimisel olnud samuti suur. Ja NASA ei jäta midagi juhuse hooleks. Pole vist pelgalt asjaolude kokkulangemine, et enne filmi esilinastumist avaldas NASA 28. septembril, et Marsil on vett:
http://forte.delfi.ee/news/kosmos/nasa-esitles-toelist-pommuudist-leiti-veenev-toend-et-marsil-voib-voolata-vett?id=72565097
Vaata filmi "Marslane" treilerit:
https://www.youtube.com/watch?v=VdiIOboURjE
Igal juhul tasuks vaadata filmi ja lugeda raamatut.
Ps Kirjanikud on alati oma teostega andnud ideid ka teadlaste julgetele ideedele:
http://www.liveleak.com/view?i=531_1417376829
|
|