LUULEST
Meie õpilaste mõtteid luule kohta:
Minu jaoks on luule mitte miski, asi, mida kohtan enamasti kirjandustunnis, miski, mida peab jälle pähe tuupima. Tuleb kontrolltöö, teen selle ära, et saaks kõik unustada.
Mõni luuletus on ilus, mõni kole,
Kuid ausalt öeldes mul vahet pole.
Luule on osa inimesest, osa tema nägemismeelest, haistmismeelest ja kompamismeelest. Iga osa üksi pole väärt midagi, kuid kõik nad kokku ongi justnimelt luule.
Luule – see on kaunite sõnade mäng, loodud vaid kaunitele inimestele. Luule hoolib sellest, mis inimese sees.
Luule – see on võimalus näidata end rumalamana madalalt haritute ees, kelle ees välgub vaid uhiuus „tee-vee“.
Luule võib tekitada sõdu. Mis võiks olla hullem veel? Armastus. Armastus, mis on korjatud luuleteelt.
Luule – mõistad või on savi.
Luule on jõulud.
Luule on alati olnud, ka siis, kui pole üldse midagi. Luulet ei saa hävitada, sest ta on meie sees ja isegi kui hävitada meid, siis luule ikka püsib. Luuletuse kirjutamine on emotsioonide kirjeldamine, see on mõtted ja leekiv tõde. Luule on alati õige ka siis, kui tunded on valed.
Lisete Ulla essee luulest:
ELULUULE
Mis on luule minu jaoks? Luule on põhjatu, sügav, täitev ja vabastav. Luule lubab kirjutada tunnetest ja mõtetest, mis ei saa mitte vaiki olla. Ta ei takista, on piiritu, ei käsi kehastuda kellekski, kes olla ei soovita. Lubab öelda seda, mida tuntakse, ihatakse või mõeldakse, ilma ilustamata. Ta ei mõista kohut, vaid kõnetab tundide viisi. Ta viib endaga lendama kõrgele pilvepiirile, kust allatulemine näib nagu allakirjutamine oma surmaotsusele.
Elo Viiding on öelnud samuti, et ka tema ei kirjuta selleks, et meeldida. Ei kirjuta meeldivatest asjadest, sest tema luule on eluluule. Nõustun temaga täielikult. Usun, et luule räägib meile eludest, probleemidest, soovidest – see on meie elu.
Meil kõigil on luuležanr või luuletaja, kelle luule meid kõige rohkem kõnetab. Luuležanreid ise on juba päris palju ning luuletajaid me kokku lugeda ei jõuakski. Nii on ka minul välja kujunenud oma lemmikud, kelle luule mind paelub ja kaasa haarab. Minu lemmikuteks on Teedy Tüür, Jaan Kaplinski, Doris Kareva ja Kristiina Ehin. Kõige rohkem loen Teedy Tüüri luulekogusid, sest tema mõtetega on kerge sobituda ja neid vastu võtta.
Kuid miks kannab luule meie ühiskonnas elulist rolli? Tihtipeale on luule seotud ajalooga, andes meile hea ülevaate ühel või teisel perioodil toimunust. Tooksin üheks näiteks Käsu Hansu luuletuse Tartu linna hävitamisest, milles võime lugeda toimunut tema pilgu ja emotsioonide vahendusel. Vaadates aga Marie Underi luulet, siis on ka selgesti aru saada pööretest, mis tema elus toimusid. Kui Under lahkus Eestist, tekkis kohe ka tema luulesse pagulasteema.
Luulet lugedes võime tihti ära tunda enda mõtted ja leida, et ka teised on olnud sarnastes olu kordades ja võitlevad samade probleemidega. Luule annab tuge.
Arusaam luulest on igaühel erinev, kuid tähtis on mõista iga luuletuse või luuletaja tagamõtteid, mida luulega püütakse edasi anda. Luulet tuleks lugeda avatud silmadega.
Meie õpilaste mõtteid luule kohta:
Minu jaoks on luule mitte miski, asi, mida kohtan enamasti kirjandustunnis, miski, mida peab jälle pähe tuupima. Tuleb kontrolltöö, teen selle ära, et saaks kõik unustada.
Mõni luuletus on ilus, mõni kole,
Kuid ausalt öeldes mul vahet pole.
Luule on osa inimesest, osa tema nägemismeelest, haistmismeelest ja kompamismeelest. Iga osa üksi pole väärt midagi, kuid kõik nad kokku ongi justnimelt luule.
Luule – see on kaunite sõnade mäng, loodud vaid kaunitele inimestele. Luule hoolib sellest, mis inimese sees.
Luule – see on võimalus näidata end rumalamana madalalt haritute ees, kelle ees välgub vaid uhiuus „tee-vee“.
Luule võib tekitada sõdu. Mis võiks olla hullem veel? Armastus. Armastus, mis on korjatud luuleteelt.
Luule – mõistad või on savi.
Luule on jõulud.
Luule on alati olnud, ka siis, kui pole üldse midagi. Luulet ei saa hävitada, sest ta on meie sees ja isegi kui hävitada meid, siis luule ikka püsib. Luuletuse kirjutamine on emotsioonide kirjeldamine, see on mõtted ja leekiv tõde. Luule on alati õige ka siis, kui tunded on valed.
Lisete Ulla essee luulest:
ELULUULE
Mis on luule minu jaoks? Luule on põhjatu, sügav, täitev ja vabastav. Luule lubab kirjutada tunnetest ja mõtetest, mis ei saa mitte vaiki olla. Ta ei takista, on piiritu, ei käsi kehastuda kellekski, kes olla ei soovita. Lubab öelda seda, mida tuntakse, ihatakse või mõeldakse, ilma ilustamata. Ta ei mõista kohut, vaid kõnetab tundide viisi. Ta viib endaga lendama kõrgele pilvepiirile, kust allatulemine näib nagu allakirjutamine oma surmaotsusele.
Elo Viiding on öelnud samuti, et ka tema ei kirjuta selleks, et meeldida. Ei kirjuta meeldivatest asjadest, sest tema luule on eluluule. Nõustun temaga täielikult. Usun, et luule räägib meile eludest, probleemidest, soovidest – see on meie elu.
Meil kõigil on luuležanr või luuletaja, kelle luule meid kõige rohkem kõnetab. Luuležanreid ise on juba päris palju ning luuletajaid me kokku lugeda ei jõuakski. Nii on ka minul välja kujunenud oma lemmikud, kelle luule mind paelub ja kaasa haarab. Minu lemmikuteks on Teedy Tüür, Jaan Kaplinski, Doris Kareva ja Kristiina Ehin. Kõige rohkem loen Teedy Tüüri luulekogusid, sest tema mõtetega on kerge sobituda ja neid vastu võtta.
Kuid miks kannab luule meie ühiskonnas elulist rolli? Tihtipeale on luule seotud ajalooga, andes meile hea ülevaate ühel või teisel perioodil toimunust. Tooksin üheks näiteks Käsu Hansu luuletuse Tartu linna hävitamisest, milles võime lugeda toimunut tema pilgu ja emotsioonide vahendusel. Vaadates aga Marie Underi luulet, siis on ka selgesti aru saada pööretest, mis tema elus toimusid. Kui Under lahkus Eestist, tekkis kohe ka tema luulesse pagulasteema.
Luulet lugedes võime tihti ära tunda enda mõtted ja leida, et ka teised on olnud sarnastes olu kordades ja võitlevad samade probleemidega. Luule annab tuge.
Arusaam luulest on igaühel erinev, kuid tähtis on mõista iga luuletuse või luuletaja tagamõtteid, mida luulega püütakse edasi anda. Luulet tuleks lugeda avatud silmadega.