LUULE
ON ELU
Igaüks mõtleb luulest – on neid, kes seda ei mõista või ei leia selles endi jaoks mitte mingisugust tähendust, kuid on ka neid, kelle jaoks luule pole keeruline ega mõistmatu ning kelle jaoks on luulel sügav tähendus.
Mina olen üks neist, kelle jaoks on luules tähendus, ma mõistan seda ning ei leia, et see oleks keeruline. Luule ei tähenda minu jaoks üksnes sõnade otsimist, nende ridadesse seadmist rütmi järgi, vaid eelkõige eneseväljendamist. Luule tähendab minu jaoks üles leida need sõnad, mis igapäevase kasutamatuse tõttu on unustusse jäänud, kasutada oma emakeelt ilusal ning väljendusrikkal viisil. Luule tähendab minu jaoks panna sõnadesse oma tunded, kirjutada oma emotsioon paberile ning muuta see nähtavaks – mõni oskab selle emotsiooni luulest välja lugeda, teine mitte. Kuid ma usun, et sellesse on vaja üksnes süveneda. Ma kirjutan eelkõige enda jaoks ning seetõttu ei olegi oluline luule sõnumi teiste jaoks täiesti selgeks tegemine – mõistavad need, kes tunnevad sama.
Luulesse saab kirja panna kõik, mida hääl üle huulte kanda ei suuda ning ehk ei tahagi. Luules on tohutult palju võimalusi enese väljendamiseks ja luules on inimene täiesti vaba – vabalt valitud sõnad, teema, kirjaviis. Sõnu võib ritta seada nii, et neid mõistaks kõik, kuid ka nii, et need oleks täiesti arusaamatud. Luule võib olla pikk või lühike, öelda palju või mitte midagi.
Vabadus ei väljendu mitte ainult luules, vaid kirjanduses üleüldiselt. Kirjandus annab inimesele võimaluse kas luua midagi täiesti uut, enneolematut, kirjutada end oma unelmaisse, luua uus maailm – mida iganes hing ihkab, või hoopis antakse inimesel võimalus teise loodusse sukelduda ning hetkekski unustada argipäev ja olla selles väikeses maailmas, mis on üles kirjutatud kahe kaane vahele või lihtsalt väikesesse kirjajuppi.
Elo Viiding on öelnud, et tema jaoks luule elust palju ei erine. Mina ütleks, et luule ongi tõesti nagu elu. Luules on kirjas kõik, mida elu on andnud ning õpetanud. Luules väljendub sünd, armastus, kurbus, rõõm, loodus, surm – see kõik ongi ju elu. Luulesse saab panna oma kogemused, emotsioonid, mälestused, unistused, fantaasiad – kõik. Elu mõjutab inimesi, inimesed elu mõjutuste tõttu omakorda luulet ehk luulesse pannaksegi elu ja sellest tulenevad emotsioonid, seega võib öelda, et luule tõesti ongi elu.
Usun, et kui luulesse süveneda, mõistavad seda kõik, sest nii palju, kui mõistetakse elu, mõistetakse ka luulet.
Karmel Naudre
11. H
Igaüks mõtleb luulest – on neid, kes seda ei mõista või ei leia selles endi jaoks mitte mingisugust tähendust, kuid on ka neid, kelle jaoks luule pole keeruline ega mõistmatu ning kelle jaoks on luulel sügav tähendus.
Mina olen üks neist, kelle jaoks on luules tähendus, ma mõistan seda ning ei leia, et see oleks keeruline. Luule ei tähenda minu jaoks üksnes sõnade otsimist, nende ridadesse seadmist rütmi järgi, vaid eelkõige eneseväljendamist. Luule tähendab minu jaoks üles leida need sõnad, mis igapäevase kasutamatuse tõttu on unustusse jäänud, kasutada oma emakeelt ilusal ning väljendusrikkal viisil. Luule tähendab minu jaoks panna sõnadesse oma tunded, kirjutada oma emotsioon paberile ning muuta see nähtavaks – mõni oskab selle emotsiooni luulest välja lugeda, teine mitte. Kuid ma usun, et sellesse on vaja üksnes süveneda. Ma kirjutan eelkõige enda jaoks ning seetõttu ei olegi oluline luule sõnumi teiste jaoks täiesti selgeks tegemine – mõistavad need, kes tunnevad sama.
Luulesse saab kirja panna kõik, mida hääl üle huulte kanda ei suuda ning ehk ei tahagi. Luules on tohutult palju võimalusi enese väljendamiseks ja luules on inimene täiesti vaba – vabalt valitud sõnad, teema, kirjaviis. Sõnu võib ritta seada nii, et neid mõistaks kõik, kuid ka nii, et need oleks täiesti arusaamatud. Luule võib olla pikk või lühike, öelda palju või mitte midagi.
Vabadus ei väljendu mitte ainult luules, vaid kirjanduses üleüldiselt. Kirjandus annab inimesele võimaluse kas luua midagi täiesti uut, enneolematut, kirjutada end oma unelmaisse, luua uus maailm – mida iganes hing ihkab, või hoopis antakse inimesel võimalus teise loodusse sukelduda ning hetkekski unustada argipäev ja olla selles väikeses maailmas, mis on üles kirjutatud kahe kaane vahele või lihtsalt väikesesse kirjajuppi.
Elo Viiding on öelnud, et tema jaoks luule elust palju ei erine. Mina ütleks, et luule ongi tõesti nagu elu. Luules on kirjas kõik, mida elu on andnud ning õpetanud. Luules väljendub sünd, armastus, kurbus, rõõm, loodus, surm – see kõik ongi ju elu. Luulesse saab panna oma kogemused, emotsioonid, mälestused, unistused, fantaasiad – kõik. Elu mõjutab inimesi, inimesed elu mõjutuste tõttu omakorda luulet ehk luulesse pannaksegi elu ja sellest tulenevad emotsioonid, seega võib öelda, et luule tõesti ongi elu.
Usun, et kui luulesse süveneda, mõistavad seda kõik, sest nii palju, kui mõistetakse elu, mõistetakse ka luulet.
Karmel Naudre
11. H