KIRJELDAMINE
Kirjeldustest kiputakse tihti üle libisema, sest neid ei peeta haaravaks ja sündmus siis nagu ei jookse. Tegelikult on kirjeldus ühe loo kirjutamisel võimas tööriist. Loovkirjutajad kirjeldasid Höije Rahu fotot, püüdes tabada detaile, lõhnu, värve ja meeleolu. Tulemused olid varjundirohked ja koloriitsed.
Siin mõttekilde ja terviktekste.
Kirjeldustest kiputakse tihti üle libisema, sest neid ei peeta haaravaks ja sündmus siis nagu ei jookse. Tegelikult on kirjeldus ühe loo kirjutamisel võimas tööriist. Loovkirjutajad kirjeldasid Höije Rahu fotot, püüdes tabada detaile, lõhnu, värve ja meeleolu. Tulemused olid varjundirohked ja koloriitsed.
Siin mõttekilde ja terviktekste.
Lumikellukese lõhn meenutab mulle varahommikuid.
XXX
Lumikellukeste mets on vaikne.
XXX
Raske on olla lühike.
XXX
Valgest õhukesest lumetekist on näha välja sirutamas helerohelised ja sirged varred, mille otsas on puhvis valged lumikellukese õied.
XXX
Kevadel on lumikellukesed justkui valgete sulgedega luiged, kes sirutavad oma tiivad laiali ja tantsivad sooja päikese käes.
XXX
Vaadates taeva poole näen pärlvalgeid lambikujulisi õiekesi, need on suuremad, kui mäletan. Õiekeste seest piilub miskit rohelist, meenutab krabi näpitsaid.
XXX
Valkjate õitega pikad torud, ennast võikski peita nende embusesse.
XXX
Vahel tundub, et õied polegi valged, vaid hoopis helesinised nagu taevas meie pea kohal koos valgete kohevate pilvedega.
XXX
Kellukeste õied meenutavad viimaseid langevaid lumehelbeid, vihjates, et talv on peagi lõppemas.
XXX
Lumikellukese õied on siidpehmed, neid katsudes tekib kohe hirm neile haiget teha ja rikkuda nende võlu.
XXX
On käes soojem aeg, kui päike oma soojade näppudega sulatab talvist lumemasendust. See on aeg, kui õitsemise perioodi juhid välja tulevad. Vaadates fliisitekipaksust lumekihti, torgivad välja rohelised luige kaela meenutavad taimekesed. Nende valged neitsipead on suunatud allapoole, nagu oleksid pettunud, et pidid varajase karastusega ärkama. Kui neid silitada, näppude konarustega on tunda beebi nahka meenutavat siledust ja pehmust. Kolmikharaline mutrike katab helerohelisega kaunistatud kellakujulist parfüümi, mis puistab õhku kevadist rahu ja värskust meenutavat lõhna. Kevad ongi vist enda algatajatega saabunud.
Emma
Kevadroheline – see on täpselt see roheline, millesse on riietatud lumikellukeste varred ja lehed. Need haprad, aga samal ajal nii kindlalt taeva poole sirguvad taimetüved. Kevad on neid krooninud valgete, imepuhaste süütute õitega, mis hämara metsa all endale veel eriti haldjaliku kuma on saanud. Ja kevadlõhn – see on see lõhn, mida immitsevad need kaunid kevade lapsed, rõõmusõnumi toojad. Selles on värskust, mis äratab ja lööb klaariks ka kõige segasemad mõtted ja tunded. Kuulda oleks justkui lausa nende heledate kellukeste helinat.
Lotta
XXX
Lumikellukeste mets on vaikne.
XXX
Raske on olla lühike.
XXX
Valgest õhukesest lumetekist on näha välja sirutamas helerohelised ja sirged varred, mille otsas on puhvis valged lumikellukese õied.
XXX
Kevadel on lumikellukesed justkui valgete sulgedega luiged, kes sirutavad oma tiivad laiali ja tantsivad sooja päikese käes.
XXX
Vaadates taeva poole näen pärlvalgeid lambikujulisi õiekesi, need on suuremad, kui mäletan. Õiekeste seest piilub miskit rohelist, meenutab krabi näpitsaid.
XXX
Valkjate õitega pikad torud, ennast võikski peita nende embusesse.
XXX
Vahel tundub, et õied polegi valged, vaid hoopis helesinised nagu taevas meie pea kohal koos valgete kohevate pilvedega.
XXX
Kellukeste õied meenutavad viimaseid langevaid lumehelbeid, vihjates, et talv on peagi lõppemas.
XXX
Lumikellukese õied on siidpehmed, neid katsudes tekib kohe hirm neile haiget teha ja rikkuda nende võlu.
XXX
On käes soojem aeg, kui päike oma soojade näppudega sulatab talvist lumemasendust. See on aeg, kui õitsemise perioodi juhid välja tulevad. Vaadates fliisitekipaksust lumekihti, torgivad välja rohelised luige kaela meenutavad taimekesed. Nende valged neitsipead on suunatud allapoole, nagu oleksid pettunud, et pidid varajase karastusega ärkama. Kui neid silitada, näppude konarustega on tunda beebi nahka meenutavat siledust ja pehmust. Kolmikharaline mutrike katab helerohelisega kaunistatud kellakujulist parfüümi, mis puistab õhku kevadist rahu ja värskust meenutavat lõhna. Kevad ongi vist enda algatajatega saabunud.
Emma
Kevadroheline – see on täpselt see roheline, millesse on riietatud lumikellukeste varred ja lehed. Need haprad, aga samal ajal nii kindlalt taeva poole sirguvad taimetüved. Kevad on neid krooninud valgete, imepuhaste süütute õitega, mis hämara metsa all endale veel eriti haldjaliku kuma on saanud. Ja kevadlõhn – see on see lõhn, mida immitsevad need kaunid kevade lapsed, rõõmusõnumi toojad. Selles on värskust, mis äratab ja lööb klaariks ka kõige segasemad mõtted ja tunded. Kuulda oleks justkui lausa nende heledate kellukeste helinat.
Lotta