HOLA
Hola ehk folk. „Eesti etümoloogiasõnaraamatu“ järgi on „hola“ häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Võru murdes tähendab sõna ‘alp, totter, rumal’, ka ‘loba’, „holalaul“ aga ‘ilmalik laul, lorilaul’ (võrdle ka soome holottaa ‘huilata, hõikuda; jaurata’).
Uues, folkmuusika tähenduses hakati tüve kirjakeelde juurutama 1970. aastatel, peaasjalikult soovist inglismaiguline „folk (muusika)“ – folk (music) – millegi sama suupärase abil kõrvale tõrjuda. „Hola“ esimene soovitaja oli Ain Kaalep, kes 1973. aasta 11. mai Sirbi ja Vasara „Keeleveergudes“ leidis, et võrumurdeline sõna on nii stiilipuhtuse, kõla kui ka edasituletamisvõimaluste poolest sobivaim „folgi“ vaste, mis on kirjakeeles uue sõnana vaba ka võimalikest ebameeldivatest assotsiatsioonidest.
Priit Põhjala
http://opleht.ee/2018/06/sonal-sabast-hola/
Hola ehk folk. „Eesti etümoloogiasõnaraamatu“ järgi on „hola“ häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Võru murdes tähendab sõna ‘alp, totter, rumal’, ka ‘loba’, „holalaul“ aga ‘ilmalik laul, lorilaul’ (võrdle ka soome holottaa ‘huilata, hõikuda; jaurata’).
Uues, folkmuusika tähenduses hakati tüve kirjakeelde juurutama 1970. aastatel, peaasjalikult soovist inglismaiguline „folk (muusika)“ – folk (music) – millegi sama suupärase abil kõrvale tõrjuda. „Hola“ esimene soovitaja oli Ain Kaalep, kes 1973. aasta 11. mai Sirbi ja Vasara „Keeleveergudes“ leidis, et võrumurdeline sõna on nii stiilipuhtuse, kõla kui ka edasituletamisvõimaluste poolest sobivaim „folgi“ vaste, mis on kirjakeeles uue sõnana vaba ka võimalikest ebameeldivatest assotsiatsioonidest.
Priit Põhjala
http://opleht.ee/2018/06/sonal-sabast-hola/