MÄLESTUSED
Hingedeajal on sobilik heita pilk endasse, mõelda oma juurtele, oma lähedastele, asjadele, kohtadele ja seikadele, mis on olulised. 11. M ja 11. SST kirjutasid mälestusi ja mõtisklesid üldse mälestuste üle.
KELLEL KARBID, KELLEL KOERAD
Minu perekonnas liigub palju lugusid minu isa ja tema vendade, õdede mässumeelsest lapsepõlvest, koolilugusid kiusavast koolidirektorist ja lugusid, kuidas nad ühte või teise pahandusse sattusid. Samuti leidub minu perekonnas nii palju asju, mis on just kõigile kuidagi väga tähtsad, kuid mina pole kunagi nende asjade tegelikust väärtusest aru saanud. Mind polnud sündinudki, kui minu vanavanemad, vanemad, tädid, onud või mõned muud sugulased lugusid lõid, mida nüüd meile, lastele, räägitakse. Ehk ei hakkagi aru saama ühe või teise asja tähendusest ja olulisusest ja äkki ma ei peagi.
Ma ei julge kindlalt öelda, kui vanaks ma sain, tean, et käisin igatahes lasteaias. Kuna lasteaias ei saanud ma aru sünnipäevade mõttest ega tähistanud ühtegi oma sünnipäeva suurelt, ei olnud ma ka väga kinkide ootaja. Ühel minu jaoks täiesti tavalisel päeval tulid meile külla ühed väga lähedased sõbrad ja nad kinkisid mulle kõige armsama ja pehmema kaisulooma - ühe pisikese mopsi. Väikesest koerast sai kohe mu lemmikmänguasi, ilma milleta magama minna ei saanud ja lasteaeda pidi ta ka kaasa tulema. Mäletan ühte juhtumit, kus ema viis mind lasteaiast koju ja tol päeval otsustasime bussiga minna. Koju tulles avastasin, et minu mops ei ole enam koos minuga ja uskusin, et täiesti kindlalt võtsin ta lasteaiast kaasa. Ema arvas, et unustasin mänguasja bussi ja enam ei olegi midagi teha. Järgmisel päeval lasteaeda minnes ja oma mänguasja nähes olin ehk sama õnnelik kui päeval, mil ma selle sai. Aastatega on mänguasi kulunud ja enam ammugi ei meenuta ta enam armast pehmet mänguasja, kuid usun, et minu jaoks jääbki ta sama pehmeks, nagu ta on minu mälestustes.
Kris-Mariin Pals
11. SST
MÄLESTUSI ISSI AUTOST
Ma olen neljaaastane, käin Turba lasteaias ja ma oskan juba täitsa ise aabitsast kõiki tähti näidata ja öelda. Mulle meeldib suvel issiga koos rõdul mulle puhuda, need on nii ilusad, kui need tuule käes lendavad. Ja mulle meeldib issile lasteaias joonistada, sest tal on alati hea meel selle üle.
Ühel vahval lasteaiapäeval tuli isa mulle lasteaeda järele, ma olin nii õnnelik, sest alati, kui isa mulle järele tuli, tõi ta mulle mingi maiustuse, näiteks üllatusmuna või pulgakommi. Tol päeval tõi isa mulle üllatusmuna - see oli autos päikese käes olles ära sulanud, aga see mind ei heidutanud, sest kõige põnevam oli see mänguasi, mis ma sealt leida võisin. Tol päeval sain ma selle muna seest spinneri, mille üle mul väga
hea meel ei olnud, sest parajasti kogusin ma mullamutte, loomulikult tahtsin, et mul kõigist teistest neid rohkem oleks.
Tegelikult olin ma lasteaias üks igavene väänkael, alatasa pani kasvataja mind tooli peale istuma ja oma tegude üle järele mõtlema. Mõnikord ma ei saanud isegi aru, et midagi valesti tegin. Ma ju tahtsin ainult lõbutseda.
Sel päeval, kui isa mulle lasteaeda järele tuli, kargas mulle enda arvates pähe ilgelt vahva mõte. Tahtsin issile koos sõpradega midagi ilusat joonistada. Kuna mul paberit tol hetkel polnud käepärast võtta, siis otsustasin kiviga issi auto peale paar kaunistust juurde teha. Mõeldud, tehtud.
Mõne hetke pärast oli isa tagasi, ta oli lasteaiakasvatajaga jäänud juttu rääkima. Kuid kahjuks ei teinud need südamed ja tähekesed teda ta auto peal just kõige rõõmsamaks. Aga nüüd ma siis tean, et tähekesi ja südameid joonistatakse paberile, mitte autole.
Viktoria Tutuko
11. SST
VANATÄDI KAUSS
Ma olin 8-aastane, kui mu vanatädi suri. Ta oli mulle väga oluline, kuigi tema kasvatusviis ning reeglid olid väga karmid, see aga ei muutnud tahtmist alati tema juurde minna. Enne tema surma oli tal soov, et kõik asjad, mis temast alles jäävad, päriks minu ema. Ja kuna minu ema järel olen pärija mina, siis saan just mina need esemed endale, mida ma hoian hoolikamalt ja paremini kui näiteks oma nutitelefoni, kuna need asjad on mälestused, mis käivad minuga terve elu kaasas. Nende asjade hulka kuuluvad näiteks toidunõud ning suveniirid, mida tädi oli reisidelt kaasa ostnud. Alati kui ma neid esemed kasutan, tuleb tädi mulle meelde ning mul on tunne, et ta on kõikjal koos minuga. Tunnen, et ta on meile väga tänulik, et oleme tema asjad alles hoidnud ning leiame neile kasutusviise.
Eriti tõstaksin esile ühe imekauni kausi, mis oli savist ning sinna sisse oli joonistatud imeilusad sinised maalingud. Kauss ise oli pisike, kuid üsna raske. Ühel päeval, kui hakkasin kaussi endale süüa tõstma, kukkus see maha. Poetasin isegi paar pisarat, kuna kauss lendas mitmeks killuks. Ning sellel samal ööl ma nägin tädi unes ja ta ütles mulle unenäos: „Pole hullu!“ Ma ei ole kindel, kas see oli kokkusattumus või ma lihtsalt põdesin nii palju ja soovisin tädi unes näha.
Mari Väljaots
11. SST
TARKUSED PÕLVEST PÕLVE
Minu pere suurimaks varaks on raamatud. Need seisavad kaas kaane kõrval kümnetes riiulites üle terve seina ja kokku on neid umbes kolm tuhat - põhjuseks minu vanaisa armastus raamatute vastu.
Vanaisa sai raamatulembuse oma vanaisalt, tema omakorda enda vanaisalt - nii on see meie peres olnud põlvkondi. Reeglina on iga vanaisa lapselapsele ka raamatuid pärandanud, see tähendab, et vanimad raamatud meie väikeses raamatukogus on üle kahesaja aasta vanad.
Ka mina õppisin raamatuid ja lugemist armastama vanaisa eeskujul. Imestasin väikese tüdrukuna, kuidas ta, prillid ninal, mitmeid tunde ühte raamatusse süvenes ja mõnikord sama teost uuestigi lugeda tahtis.
Mäletan, et sirvisin raamatuid juba enne lugema õppimist, kuid siis vaid piltide pärast. Hiljem oskasin juba lugeda kõike, mis vähegi ette sattus, ja lausa neelasin raamatuid. Minu vaieldamatu lemmik oli „Sipsik“.
Riiulitel on erinevatest žanritest teoseid kõikvõimalikelt autoritelt, alustades Tammsaare teosega „Tõde ja õigus“ ning lõpetades Shakespeare’i valitud näidendikogudega. Ei puudu ka piibel, romaanid, põnevikud, fantaasiakirjandus ja kriminullid, kuskil olen näinud ka 90ndatest pärit Miki-Hiire koomikseid. Eraldi riiulil kogub tolmu suur virn ajakirju Pioneer - need on alles hoidnud minu vanaema.
Kõige erilisemad raamatud on 1800ndetest aastatest, nahast kaantega ja vanas eesti keeles kirjutatud. Lehed on augulised ja tekst kulunud, mõnes kohas oleks nagu põletusjäljedki. Vanasid eesti tähti on raske dešifreerida ja sõnakasutus on vanamoodne, mis teeb tekstist arusaamise küllaltki raskeks. Õnneks teab minu vanaisa selliste asjade väärtust ning on need alles hoidnud.
Kahtlemata on minu perel ka teisi esemeid, millega on seotud palju mälestusi ja mis on edasi pärandatud põlvest põlve. Aga arvan, et raamatud on neist kõige kallimad. Raamatulehtedes on sügavust - iga lugeja on sõnu tunnetanud, kujutanud ette tegevustikku ja loetust aru saanud eri moodi. Seepärast arvangi, et just raamatud on mälestuste mälestused.
Hanah Lahe
11. M
SEE VANA JA HEA
Me elame maailmas, mis on täis aina uut ja huvitavat. Selle kõrval mõtleme aga vahel ikka sellele vanale ja heale. Me teame, et on midagi muutumatut ja jäävat. See võib olla mälestus, tunne või mingisugune tähendusrikas ese. Tahame, et meist jääks siia ilma midagi, mis ei laseks meil vajuda unustusse. See on olnud ka eelnevate põlvede soov. Nad tahtsid, et nendest jääks killuke meiega, olgu see siis käega katsutav või mitte.
Igaüks, kes elab selles maailmas, peaks tundma, et temas on midagi aastatetagust. Mul ei ole vaja füüsiliselt eksisteerivat asja, et mõista esiisade ja esiemade pärandust. Meile on antud meie kodumaa, ühtsustunne, tarkused ja, uskumatu, meie ise.
Esivanematele kuulub mu tänu omaduste eest, mille nad mulle kinkinud on. Nad on õnnistanud mind intelligentsusega, tolerantsusega ... Nad on andnud mulle tükikese oma välimusest. Võibolla olen väga sarnane oma vaaremaga. Üks on aga kindel, tänu neile olen ma täpselt selline, nagu olen, ning mul on olemas see miski, mida ma saan edasi pärandada.
Meie ühiskond on liialt keskendunud materiaalsele. Me tahame, et kõik oleks silmnähtav ja käega katsutav. Me ei leia hetke, et mõelda, kuidas oli kunagi. Mis oli aastakümneid tagasi ning kuidas on see otseselt minuga seotud? Vahel võiksime mõelda ajale, mil tegutsesid meie esivanemad selle nimel, et meil oleks siin maailmas hea elada. Nad on pärandanud meile meie kodumaa, meie perekonna. Nad on andnud meile killukese endast. Kõige uue ja huvitava kõrval võime öelda, et meil on olemas see vana ja head. Ei ole vajagi kaugele vaadata – see elab meis endis.
Kelly-Karen Jõeleht
11. M
SIPA – MINU MÄLESTUSTE KODU
Otsides oma mõtetest enda jaoks sügavalt olulisi asju, leian esemete asemel hoopis kohti ja peretraditsioone. Usun, et mälestusi on kõige parem koguda just mälupiltidena: tuttavasse paika sattudes võin silmad sulgeda ja justkui kõiki neid hetki uuesti läbi elada. Üks sellistest kohtadest, mis on oluline kogu minu perekonnale, on meie suvila Sipa külas.
Pisike maja koos suure aiamaa ja Kasari jõe vahetu lähedusega on paik, mis on meile teiseks koduks. Kõik sealne on loodud minu vanavanemate poolt juba 40 aastat tagasi. Majake on hubane, ehk pisut vanaaegne, kuid see ongi selle võlu. Tikitud pildid, mis on seintel rippunud nii kaua, kui ma mäletan, ja need kapiuksed, mis ei taha enam hästi kinni seista – ma ei kujutaks meie Sipat teisiti ette.
Iga kord, kui söön otse peenralt maasikaid või mullaseid porgandeid, meenub mulle lapsepõlv. Kuurist ahju puid tuues ja isegi tomateid kastes tulevad silme ette pildid, mil võtsin esimest korda kirve või kastekannu kätte ja kuulasin lähedaste õpetussõnu. Vahel tundub, et iga rohuliblega on mul oma mälestus, sest on nii palju, mida meenutada.
Sipal on suur osa ka meie peretraditsioonides. Igal kevadel paneme koos vanaemaga kartuli maha ning jaanipäeva tähistame alati sauna ja suure lõkkega. Üks minu lemmiktegevustest on suvel äikese ajal vana retsepti järgi piimakreemi keeta ning siis seda värskete marjadega vihmasaju kestel nautida.
Sipa on väga eriline koht, millega mul seostub suurel hulgal mälestusi juba varasest lapsepõlvest. See on meie perele peitumiskohaks igapäevase kohutusterikka elu eest. Seal on vaid loodus, rahu, meie ise ja mälestused, mis toovad naeratuse suule.
Piia Tomingas
11. M
Hingedeajal on sobilik heita pilk endasse, mõelda oma juurtele, oma lähedastele, asjadele, kohtadele ja seikadele, mis on olulised. 11. M ja 11. SST kirjutasid mälestusi ja mõtisklesid üldse mälestuste üle.
KELLEL KARBID, KELLEL KOERAD
Minu perekonnas liigub palju lugusid minu isa ja tema vendade, õdede mässumeelsest lapsepõlvest, koolilugusid kiusavast koolidirektorist ja lugusid, kuidas nad ühte või teise pahandusse sattusid. Samuti leidub minu perekonnas nii palju asju, mis on just kõigile kuidagi väga tähtsad, kuid mina pole kunagi nende asjade tegelikust väärtusest aru saanud. Mind polnud sündinudki, kui minu vanavanemad, vanemad, tädid, onud või mõned muud sugulased lugusid lõid, mida nüüd meile, lastele, räägitakse. Ehk ei hakkagi aru saama ühe või teise asja tähendusest ja olulisusest ja äkki ma ei peagi.
Ma ei julge kindlalt öelda, kui vanaks ma sain, tean, et käisin igatahes lasteaias. Kuna lasteaias ei saanud ma aru sünnipäevade mõttest ega tähistanud ühtegi oma sünnipäeva suurelt, ei olnud ma ka väga kinkide ootaja. Ühel minu jaoks täiesti tavalisel päeval tulid meile külla ühed väga lähedased sõbrad ja nad kinkisid mulle kõige armsama ja pehmema kaisulooma - ühe pisikese mopsi. Väikesest koerast sai kohe mu lemmikmänguasi, ilma milleta magama minna ei saanud ja lasteaeda pidi ta ka kaasa tulema. Mäletan ühte juhtumit, kus ema viis mind lasteaiast koju ja tol päeval otsustasime bussiga minna. Koju tulles avastasin, et minu mops ei ole enam koos minuga ja uskusin, et täiesti kindlalt võtsin ta lasteaiast kaasa. Ema arvas, et unustasin mänguasja bussi ja enam ei olegi midagi teha. Järgmisel päeval lasteaeda minnes ja oma mänguasja nähes olin ehk sama õnnelik kui päeval, mil ma selle sai. Aastatega on mänguasi kulunud ja enam ammugi ei meenuta ta enam armast pehmet mänguasja, kuid usun, et minu jaoks jääbki ta sama pehmeks, nagu ta on minu mälestustes.
Kris-Mariin Pals
11. SST
MÄLESTUSI ISSI AUTOST
Ma olen neljaaastane, käin Turba lasteaias ja ma oskan juba täitsa ise aabitsast kõiki tähti näidata ja öelda. Mulle meeldib suvel issiga koos rõdul mulle puhuda, need on nii ilusad, kui need tuule käes lendavad. Ja mulle meeldib issile lasteaias joonistada, sest tal on alati hea meel selle üle.
Ühel vahval lasteaiapäeval tuli isa mulle lasteaeda järele, ma olin nii õnnelik, sest alati, kui isa mulle järele tuli, tõi ta mulle mingi maiustuse, näiteks üllatusmuna või pulgakommi. Tol päeval tõi isa mulle üllatusmuna - see oli autos päikese käes olles ära sulanud, aga see mind ei heidutanud, sest kõige põnevam oli see mänguasi, mis ma sealt leida võisin. Tol päeval sain ma selle muna seest spinneri, mille üle mul väga
hea meel ei olnud, sest parajasti kogusin ma mullamutte, loomulikult tahtsin, et mul kõigist teistest neid rohkem oleks.
Tegelikult olin ma lasteaias üks igavene väänkael, alatasa pani kasvataja mind tooli peale istuma ja oma tegude üle järele mõtlema. Mõnikord ma ei saanud isegi aru, et midagi valesti tegin. Ma ju tahtsin ainult lõbutseda.
Sel päeval, kui isa mulle lasteaeda järele tuli, kargas mulle enda arvates pähe ilgelt vahva mõte. Tahtsin issile koos sõpradega midagi ilusat joonistada. Kuna mul paberit tol hetkel polnud käepärast võtta, siis otsustasin kiviga issi auto peale paar kaunistust juurde teha. Mõeldud, tehtud.
Mõne hetke pärast oli isa tagasi, ta oli lasteaiakasvatajaga jäänud juttu rääkima. Kuid kahjuks ei teinud need südamed ja tähekesed teda ta auto peal just kõige rõõmsamaks. Aga nüüd ma siis tean, et tähekesi ja südameid joonistatakse paberile, mitte autole.
Viktoria Tutuko
11. SST
VANATÄDI KAUSS
Ma olin 8-aastane, kui mu vanatädi suri. Ta oli mulle väga oluline, kuigi tema kasvatusviis ning reeglid olid väga karmid, see aga ei muutnud tahtmist alati tema juurde minna. Enne tema surma oli tal soov, et kõik asjad, mis temast alles jäävad, päriks minu ema. Ja kuna minu ema järel olen pärija mina, siis saan just mina need esemed endale, mida ma hoian hoolikamalt ja paremini kui näiteks oma nutitelefoni, kuna need asjad on mälestused, mis käivad minuga terve elu kaasas. Nende asjade hulka kuuluvad näiteks toidunõud ning suveniirid, mida tädi oli reisidelt kaasa ostnud. Alati kui ma neid esemed kasutan, tuleb tädi mulle meelde ning mul on tunne, et ta on kõikjal koos minuga. Tunnen, et ta on meile väga tänulik, et oleme tema asjad alles hoidnud ning leiame neile kasutusviise.
Eriti tõstaksin esile ühe imekauni kausi, mis oli savist ning sinna sisse oli joonistatud imeilusad sinised maalingud. Kauss ise oli pisike, kuid üsna raske. Ühel päeval, kui hakkasin kaussi endale süüa tõstma, kukkus see maha. Poetasin isegi paar pisarat, kuna kauss lendas mitmeks killuks. Ning sellel samal ööl ma nägin tädi unes ja ta ütles mulle unenäos: „Pole hullu!“ Ma ei ole kindel, kas see oli kokkusattumus või ma lihtsalt põdesin nii palju ja soovisin tädi unes näha.
Mari Väljaots
11. SST
TARKUSED PÕLVEST PÕLVE
Minu pere suurimaks varaks on raamatud. Need seisavad kaas kaane kõrval kümnetes riiulites üle terve seina ja kokku on neid umbes kolm tuhat - põhjuseks minu vanaisa armastus raamatute vastu.
Vanaisa sai raamatulembuse oma vanaisalt, tema omakorda enda vanaisalt - nii on see meie peres olnud põlvkondi. Reeglina on iga vanaisa lapselapsele ka raamatuid pärandanud, see tähendab, et vanimad raamatud meie väikeses raamatukogus on üle kahesaja aasta vanad.
Ka mina õppisin raamatuid ja lugemist armastama vanaisa eeskujul. Imestasin väikese tüdrukuna, kuidas ta, prillid ninal, mitmeid tunde ühte raamatusse süvenes ja mõnikord sama teost uuestigi lugeda tahtis.
Mäletan, et sirvisin raamatuid juba enne lugema õppimist, kuid siis vaid piltide pärast. Hiljem oskasin juba lugeda kõike, mis vähegi ette sattus, ja lausa neelasin raamatuid. Minu vaieldamatu lemmik oli „Sipsik“.
Riiulitel on erinevatest žanritest teoseid kõikvõimalikelt autoritelt, alustades Tammsaare teosega „Tõde ja õigus“ ning lõpetades Shakespeare’i valitud näidendikogudega. Ei puudu ka piibel, romaanid, põnevikud, fantaasiakirjandus ja kriminullid, kuskil olen näinud ka 90ndatest pärit Miki-Hiire koomikseid. Eraldi riiulil kogub tolmu suur virn ajakirju Pioneer - need on alles hoidnud minu vanaema.
Kõige erilisemad raamatud on 1800ndetest aastatest, nahast kaantega ja vanas eesti keeles kirjutatud. Lehed on augulised ja tekst kulunud, mõnes kohas oleks nagu põletusjäljedki. Vanasid eesti tähti on raske dešifreerida ja sõnakasutus on vanamoodne, mis teeb tekstist arusaamise küllaltki raskeks. Õnneks teab minu vanaisa selliste asjade väärtust ning on need alles hoidnud.
Kahtlemata on minu perel ka teisi esemeid, millega on seotud palju mälestusi ja mis on edasi pärandatud põlvest põlve. Aga arvan, et raamatud on neist kõige kallimad. Raamatulehtedes on sügavust - iga lugeja on sõnu tunnetanud, kujutanud ette tegevustikku ja loetust aru saanud eri moodi. Seepärast arvangi, et just raamatud on mälestuste mälestused.
Hanah Lahe
11. M
SEE VANA JA HEA
Me elame maailmas, mis on täis aina uut ja huvitavat. Selle kõrval mõtleme aga vahel ikka sellele vanale ja heale. Me teame, et on midagi muutumatut ja jäävat. See võib olla mälestus, tunne või mingisugune tähendusrikas ese. Tahame, et meist jääks siia ilma midagi, mis ei laseks meil vajuda unustusse. See on olnud ka eelnevate põlvede soov. Nad tahtsid, et nendest jääks killuke meiega, olgu see siis käega katsutav või mitte.
Igaüks, kes elab selles maailmas, peaks tundma, et temas on midagi aastatetagust. Mul ei ole vaja füüsiliselt eksisteerivat asja, et mõista esiisade ja esiemade pärandust. Meile on antud meie kodumaa, ühtsustunne, tarkused ja, uskumatu, meie ise.
Esivanematele kuulub mu tänu omaduste eest, mille nad mulle kinkinud on. Nad on õnnistanud mind intelligentsusega, tolerantsusega ... Nad on andnud mulle tükikese oma välimusest. Võibolla olen väga sarnane oma vaaremaga. Üks on aga kindel, tänu neile olen ma täpselt selline, nagu olen, ning mul on olemas see miski, mida ma saan edasi pärandada.
Meie ühiskond on liialt keskendunud materiaalsele. Me tahame, et kõik oleks silmnähtav ja käega katsutav. Me ei leia hetke, et mõelda, kuidas oli kunagi. Mis oli aastakümneid tagasi ning kuidas on see otseselt minuga seotud? Vahel võiksime mõelda ajale, mil tegutsesid meie esivanemad selle nimel, et meil oleks siin maailmas hea elada. Nad on pärandanud meile meie kodumaa, meie perekonna. Nad on andnud meile killukese endast. Kõige uue ja huvitava kõrval võime öelda, et meil on olemas see vana ja head. Ei ole vajagi kaugele vaadata – see elab meis endis.
Kelly-Karen Jõeleht
11. M
SIPA – MINU MÄLESTUSTE KODU
Otsides oma mõtetest enda jaoks sügavalt olulisi asju, leian esemete asemel hoopis kohti ja peretraditsioone. Usun, et mälestusi on kõige parem koguda just mälupiltidena: tuttavasse paika sattudes võin silmad sulgeda ja justkui kõiki neid hetki uuesti läbi elada. Üks sellistest kohtadest, mis on oluline kogu minu perekonnale, on meie suvila Sipa külas.
Pisike maja koos suure aiamaa ja Kasari jõe vahetu lähedusega on paik, mis on meile teiseks koduks. Kõik sealne on loodud minu vanavanemate poolt juba 40 aastat tagasi. Majake on hubane, ehk pisut vanaaegne, kuid see ongi selle võlu. Tikitud pildid, mis on seintel rippunud nii kaua, kui ma mäletan, ja need kapiuksed, mis ei taha enam hästi kinni seista – ma ei kujutaks meie Sipat teisiti ette.
Iga kord, kui söön otse peenralt maasikaid või mullaseid porgandeid, meenub mulle lapsepõlv. Kuurist ahju puid tuues ja isegi tomateid kastes tulevad silme ette pildid, mil võtsin esimest korda kirve või kastekannu kätte ja kuulasin lähedaste õpetussõnu. Vahel tundub, et iga rohuliblega on mul oma mälestus, sest on nii palju, mida meenutada.
Sipal on suur osa ka meie peretraditsioonides. Igal kevadel paneme koos vanaemaga kartuli maha ning jaanipäeva tähistame alati sauna ja suure lõkkega. Üks minu lemmiktegevustest on suvel äikese ajal vana retsepti järgi piimakreemi keeta ning siis seda värskete marjadega vihmasaju kestel nautida.
Sipa on väga eriline koht, millega mul seostub suurel hulgal mälestusi juba varasest lapsepõlvest. See on meie perele peitumiskohaks igapäevase kohutusterikka elu eest. Seal on vaid loodus, rahu, meie ise ja mälestused, mis toovad naeratuse suule.
Piia Tomingas
11. M