TÄNAPÄEVANE HAMLETI MONOLOOG
Millest võiks oma monoloogis mõtiskleda Hamlet aastal 2024? 10. H püüdis leida vastust.
Millest võiks oma monoloogis mõtiskleda Hamlet aastal 2024? 10. H püüdis leida vastust.
Käia või mitte käia – see on küsimus.
Mis oleks üllam – käia koolis ja taluda piina,
õppida, õppida, õppida või minna tööle, teenida
raha ja vireleda täiskasvanute maailmas.
Elada ja surra – muud pole vaja, see ongi
ju elamise põhimõte.
Käies koolis arvavad kõik, et su aju on prügikast,
mis peab kõike endasse tõmbama ja seal infot
talletama. Kõik eeldavad sinust parimat, et
hinded oleksid head ja lõpetaksid ehk ka kuldmedaliga.
Kuid seda vaeva, mida peab inimene kandma, käies koolis –
õppida end segi, unetunnid metsas ja motivatsioon
on täiesti olematu. Kas selleks peangi koolis käima?
Koolis käies on päevad lühikesed ja suhteliselt rahulikud,
kuigi perioodi lõpud on kohutavad, vahel on tunne, nagu
tahaks alla anda, võtta paberid välja ja tööle minna.
Tööl käies on jällegi teised mured.
Saab raha ja see on ju hea? Kuid kas sedagi teha
tahaks. Päevad on pikemad, kõvasti pikemad. Hommikul
tööle, õhtul koju, sööma ja magama.
Selline oleks töölkäimise rutiin. Muud seal ei oleks.
Puhkust on vähe ja kui raha ka veel palju ei saa, siis mis
on selle mõte? Saad raha, kuid pead makse maksma, see
võtab raskelt tehtud töötasust suure osa rahast ära.
Hiljem on vaja tasuda korteriüür ja muid asju, lõpuks sööd
viimase nädala kiirnuudleid. Hilined tööle, saad õiendada,
kolm hoiatust ja saad kinga, siis jälle uut töökohta vaja.
Saata CV, minna vestlusele ja saada vastus. Ei viitsi ju
seda ka.
Kui koolis ei käi ja raha ei viitsi teenida, siis eluga on raske
hakkama saada. Ega õhust ja armastusest ära ei ela. Või äkki elab?
Minna metsa, ehitada onn, püüda kala, mida hiljem lõkkel
söögiks teha. Leida keegi enda kõrvale, kes oleks nõus sinuga
õhust ja armastusest elama. Mitte käies koolis ega vireleda
tööl. See on minu elumõte.
Mariliis
Mis oleks üllam – käia koolis ja taluda piina,
õppida, õppida, õppida või minna tööle, teenida
raha ja vireleda täiskasvanute maailmas.
Elada ja surra – muud pole vaja, see ongi
ju elamise põhimõte.
Käies koolis arvavad kõik, et su aju on prügikast,
mis peab kõike endasse tõmbama ja seal infot
talletama. Kõik eeldavad sinust parimat, et
hinded oleksid head ja lõpetaksid ehk ka kuldmedaliga.
Kuid seda vaeva, mida peab inimene kandma, käies koolis –
õppida end segi, unetunnid metsas ja motivatsioon
on täiesti olematu. Kas selleks peangi koolis käima?
Koolis käies on päevad lühikesed ja suhteliselt rahulikud,
kuigi perioodi lõpud on kohutavad, vahel on tunne, nagu
tahaks alla anda, võtta paberid välja ja tööle minna.
Tööl käies on jällegi teised mured.
Saab raha ja see on ju hea? Kuid kas sedagi teha
tahaks. Päevad on pikemad, kõvasti pikemad. Hommikul
tööle, õhtul koju, sööma ja magama.
Selline oleks töölkäimise rutiin. Muud seal ei oleks.
Puhkust on vähe ja kui raha ka veel palju ei saa, siis mis
on selle mõte? Saad raha, kuid pead makse maksma, see
võtab raskelt tehtud töötasust suure osa rahast ära.
Hiljem on vaja tasuda korteriüür ja muid asju, lõpuks sööd
viimase nädala kiirnuudleid. Hilined tööle, saad õiendada,
kolm hoiatust ja saad kinga, siis jälle uut töökohta vaja.
Saata CV, minna vestlusele ja saada vastus. Ei viitsi ju
seda ka.
Kui koolis ei käi ja raha ei viitsi teenida, siis eluga on raske
hakkama saada. Ega õhust ja armastusest ära ei ela. Või äkki elab?
Minna metsa, ehitada onn, püüda kala, mida hiljem lõkkel
söögiks teha. Leida keegi enda kõrvale, kes oleks nõus sinuga
õhust ja armastusest elama. Mitte käies koolis ega vireleda
tööl. See on minu elumõte.
Mariliis