MUISTENDEID HAAPSALUST
Muistendid seletavad muuhulgas, kuidas üks või teine järv, jõgi, soo, küngas või küla jms on tekkinud.
11. SST ja 11. H kirjutas müüdikursuses muistendeid Haapsalu kohta. Mine võta siis kinni, kust lõpeb müüdimaailm ja algab tegelikkus.
Muistendid seletavad muuhulgas, kuidas üks või teine järv, jõgi, soo, küngas või küla jms on tekkinud.
11. SST ja 11. H kirjutas müüdikursuses muistendeid Haapsalu kohta. Mine võta siis kinni, kust lõpeb müüdimaailm ja algab tegelikkus.
VALGE DAAM
Elas kord imeilus neiu, kes oli kaunim kui kõige säravam täht taevas. Tal oli palju kosilasi, kuid tema ei mõelnudki abiellumisele. Nimelt ta ei uskunud armastusse, sest ta oli näinud oma lühikese elu jooksul liiga palju lähedaste pisaraid ja valu, mida põhjustas armastus. Ta ei tahtnud olla üks neist, kes kaotab oma aru armastusele. Kuid saatusel oli varuks teised plaanid. Ühel täiesti tavalisel õhtupoolikul kohtab Isabella puht juhuslikult järve ääres jalutades üht noort sõdurit Lucast. Noored armuvad esimesest silmapilgust ja Isabella ongi tahtmatult armastuse küüsis lõksus. Kuid nende armastus on algusest peale hukule määratud.
Isabella ja Lucas on olnud abielus veidi üle aasta, kui tuleb Lucasele käsk minna tagasi sõtta. Seal olles saab Lucas surmavalt haavata. Isabella ei suuda kuidagi Lucase surmaga leppida ja suures ahastusest pöördub ta linna kõige võimsama ja tuntuma nõia poole. Kuid siin ilmas pole mitte miski tasuta. Et Lucas saaks elada, peab Isabella surema. Kuid ta saab kohtuda Lucasega igal juunikuu viimasel päeval järve ääres, täpselt sel samal päeval, mil nad esimest korda kohtusid. Päeval, mil Isabella suri, oli ta riietatud valgesse, seega iga kord, kui ta ennast ilmutab oma armastatule, on ta üleni valges, mistõttu kutsutakse teda Valgeks Daamiks.
Helmi Vainlu
Elas kord imeilus neiu, kes oli kaunim kui kõige säravam täht taevas. Tal oli palju kosilasi, kuid tema ei mõelnudki abiellumisele. Nimelt ta ei uskunud armastusse, sest ta oli näinud oma lühikese elu jooksul liiga palju lähedaste pisaraid ja valu, mida põhjustas armastus. Ta ei tahtnud olla üks neist, kes kaotab oma aru armastusele. Kuid saatusel oli varuks teised plaanid. Ühel täiesti tavalisel õhtupoolikul kohtab Isabella puht juhuslikult järve ääres jalutades üht noort sõdurit Lucast. Noored armuvad esimesest silmapilgust ja Isabella ongi tahtmatult armastuse küüsis lõksus. Kuid nende armastus on algusest peale hukule määratud.
Isabella ja Lucas on olnud abielus veidi üle aasta, kui tuleb Lucasele käsk minna tagasi sõtta. Seal olles saab Lucas surmavalt haavata. Isabella ei suuda kuidagi Lucase surmaga leppida ja suures ahastusest pöördub ta linna kõige võimsama ja tuntuma nõia poole. Kuid siin ilmas pole mitte miski tasuta. Et Lucas saaks elada, peab Isabella surema. Kuid ta saab kohtuda Lucasega igal juunikuu viimasel päeval järve ääres, täpselt sel samal päeval, mil nad esimest korda kohtusid. Päeval, mil Isabella suri, oli ta riietatud valgesse, seega iga kord, kui ta ennast ilmutab oma armastatule, on ta üleni valges, mistõttu kutsutakse teda Valgeks Daamiks.
Helmi Vainlu
KUIDAS TEKKIS RAVIMUDA
Muistsel ajal, kui inimesed veel jumalatesse uskusid, palusid nad nendelt abi, et päästa oma rahvas kohutavatest haigustest, mille oli põhjustanud Vanapagan. Nimelt Vanapagan oli inimestelt abi palunud, kui too oli haige olnud. Vastutasuks lubas Vanapagan, et ta ei tee eales halba, kui nad teda ainult aitavad. Inimesed alguses kõhklesid, kuid lootsid, et Vanapagan peab oma sõna ja et pärast seda kokkulepet ei tülita Vanapagan neid enam kunagi. Inimesed ravisid siis Vanapagana terveks, aga oh häda, Vanapagan ei pidanud oma sõna ja tõi haigused kaela kõigile Haapsalu elanikele. Inimestel ei jäänud muud üle, kui paluda abi Taara käest, kes neid meelsasti aitas. Taara oli eestlaste peajumal, kes siis võttis Vanapagana kinni ja mattis ta merepõhja. Sellest tekkis Haapsalu raviomadustega meremuda. Tänu ravimudale said inimesed jälle terveks ning kasutavad seda imeravimit ka tänapäeval.
Ben-Ranno Nõmmik
Muistsel ajal, kui inimesed veel jumalatesse uskusid, palusid nad nendelt abi, et päästa oma rahvas kohutavatest haigustest, mille oli põhjustanud Vanapagan. Nimelt Vanapagan oli inimestelt abi palunud, kui too oli haige olnud. Vastutasuks lubas Vanapagan, et ta ei tee eales halba, kui nad teda ainult aitavad. Inimesed alguses kõhklesid, kuid lootsid, et Vanapagan peab oma sõna ja et pärast seda kokkulepet ei tülita Vanapagan neid enam kunagi. Inimesed ravisid siis Vanapagana terveks, aga oh häda, Vanapagan ei pidanud oma sõna ja tõi haigused kaela kõigile Haapsalu elanikele. Inimestel ei jäänud muud üle, kui paluda abi Taara käest, kes neid meelsasti aitas. Taara oli eestlaste peajumal, kes siis võttis Vanapagana kinni ja mattis ta merepõhja. Sellest tekkis Haapsalu raviomadustega meremuda. Tänu ravimudale said inimesed jälle terveks ning kasutavad seda imeravimit ka tänapäeval.
Ben-Ranno Nõmmik
ÖÖRAHU, VAHERAHU JA KODURAHU
Kõik algas ammu-ammu, kui saartel üldse selliseid nimetusi polnud. Tegelikult olid need hoopis mäed keset veelompi. Elanikud kutsusid neid saarteks, sest täpitähed ei tulnud neil hästi välja.
Toomas elas saarel, mille praegune nimi on Öörahu. Ja seal käis kogu aeg kõva pidu. Kõik see pidu ja möll kostus aga praeguse nimega Kodurahu saarele. No selle saare elanikud möllu ei armastanud. Neil olid reeglid paigas ja kodus oli kord. Alkoholi nad ei tarbinud ja võibolla isegi ei teadnud sellest midagi. Igatahes käis neile see lõputu möll närvidele ja nad sõitsid paadiga peosaarele. Nad proovisid seal kellegagi rääkida, aga kõik olid nii purjus, vastutavast isikust ei teadnud keegi midagi või oli kõigil siis ükskõik. Kodurahu saarelt tulnud pere puhkes nutma ja nii muutus meri natuke sügavamaks. See aga tekitas praegusel Vaherahu saarel muret ja mindi peosaarele kohale. Vaherahu saarelt tulnud otsisid üles vastutava isiku ja panid paika reeglid, et kella 00.00.-07.00. peab olema vaikus.
Nii sai peosaar nimeks Öörahu. Kurbade külaliste saar nimetati Kodurahuks ja lepitajate saar Vaherahuks.
Liisu Liiv
Kõik algas ammu-ammu, kui saartel üldse selliseid nimetusi polnud. Tegelikult olid need hoopis mäed keset veelompi. Elanikud kutsusid neid saarteks, sest täpitähed ei tulnud neil hästi välja.
Toomas elas saarel, mille praegune nimi on Öörahu. Ja seal käis kogu aeg kõva pidu. Kõik see pidu ja möll kostus aga praeguse nimega Kodurahu saarele. No selle saare elanikud möllu ei armastanud. Neil olid reeglid paigas ja kodus oli kord. Alkoholi nad ei tarbinud ja võibolla isegi ei teadnud sellest midagi. Igatahes käis neile see lõputu möll närvidele ja nad sõitsid paadiga peosaarele. Nad proovisid seal kellegagi rääkida, aga kõik olid nii purjus, vastutavast isikust ei teadnud keegi midagi või oli kõigil siis ükskõik. Kodurahu saarelt tulnud pere puhkes nutma ja nii muutus meri natuke sügavamaks. See aga tekitas praegusel Vaherahu saarel muret ja mindi peosaarele kohale. Vaherahu saarelt tulnud otsisid üles vastutava isiku ja panid paika reeglid, et kella 00.00.-07.00. peab olema vaikus.
Nii sai peosaar nimeks Öörahu. Kurbade külaliste saar nimetati Kodurahuks ja lepitajate saar Vaherahuks.
Liisu Liiv
RONG PEETRIKE
Kunagi ammu-ammu elas Haapsalus väike poiss nimega Peeter. Peeter ei olnud nagu kõik teised väikesed poisid.: Peeter ei jooksnud väljas, ei mänginud sõda ega roninud ka puude otsa. Peeter ei mänginud ei autode ega sõduritega ning ei ilmunud kunagi ragulkaga kooli. Ainsad asjad, mis Peetrit üldse huvitasid, olid rongid.
Kui ema või isa Peetriga välja läks, oli raudteejaam alati kohustuslik peatus. Veelgi enam – Peetril oli kodus meeletustes kogustes mudelronge, nii palju, et peaaegu terve tema toa põrand sai rööbastega kaetud ning ega sellest veel ei piisanud – rööpad jätkusid ka koridori mööda elutuppa, kööki ning vannituppagi! Sellest ei olnud aga hullu, sest vanemad armastasid oma poega Peetrikest ning rahaprobleeme nende perel ei olnud – osta kasvõi iga päev uus rong.
Kauaks ei saanud see rõõm aga kestma jääda - Peetri peret tabas pankrot ning rongide ostmisele tuli mõneks ajaks lõpp. Küll see juhtus aga valel ajal! Peeter oli hiljuti näinud poes ühte võrratut musta ja punasega mudelrongi.
Nii läks Peeter viimases hädas nõia juurde ning soovis talt rongi saamisloitsu. Nõid oli nõus ning hakkas pajas võlujooki kokku segama. Peeter oli kannatamatu ja ärevil ning aina kõõlus paja serval. Kõõlus-kõõlus, kuni patta kukkus. Sulpsti! Pajast aga Peeter enam välja ei tulnud. Pajast tuli välja hoopis poisisuurune rong, mida Peeter poes kuude viisi oli imetlenud.
Peeter oligi rongiks muutunud ja seega ei jäänud tal muud üle, kui terve ülejäänud elu pühenduda Haapsalu inimeste sõidutamisele. Ega sellest midagi väga hullu ei olnudki, sest Peeter ju armastas ronge, seega armastas ta ka ise rong olla ja sellega kõik rõõmsaks teha.
Madleen Vapper
Kunagi ammu-ammu elas Haapsalus väike poiss nimega Peeter. Peeter ei olnud nagu kõik teised väikesed poisid.: Peeter ei jooksnud väljas, ei mänginud sõda ega roninud ka puude otsa. Peeter ei mänginud ei autode ega sõduritega ning ei ilmunud kunagi ragulkaga kooli. Ainsad asjad, mis Peetrit üldse huvitasid, olid rongid.
Kui ema või isa Peetriga välja läks, oli raudteejaam alati kohustuslik peatus. Veelgi enam – Peetril oli kodus meeletustes kogustes mudelronge, nii palju, et peaaegu terve tema toa põrand sai rööbastega kaetud ning ega sellest veel ei piisanud – rööpad jätkusid ka koridori mööda elutuppa, kööki ning vannituppagi! Sellest ei olnud aga hullu, sest vanemad armastasid oma poega Peetrikest ning rahaprobleeme nende perel ei olnud – osta kasvõi iga päev uus rong.
Kauaks ei saanud see rõõm aga kestma jääda - Peetri peret tabas pankrot ning rongide ostmisele tuli mõneks ajaks lõpp. Küll see juhtus aga valel ajal! Peeter oli hiljuti näinud poes ühte võrratut musta ja punasega mudelrongi.
Nii läks Peeter viimases hädas nõia juurde ning soovis talt rongi saamisloitsu. Nõid oli nõus ning hakkas pajas võlujooki kokku segama. Peeter oli kannatamatu ja ärevil ning aina kõõlus paja serval. Kõõlus-kõõlus, kuni patta kukkus. Sulpsti! Pajast aga Peeter enam välja ei tulnud. Pajast tuli välja hoopis poisisuurune rong, mida Peeter poes kuude viisi oli imetlenud.
Peeter oligi rongiks muutunud ja seega ei jäänud tal muud üle, kui terve ülejäänud elu pühenduda Haapsalu inimeste sõidutamisele. Ega sellest midagi väga hullu ei olnudki, sest Peeter ju armastas ronge, seega armastas ta ka ise rong olla ja sellega kõik rõõmsaks teha.
Madleen Vapper
AURULAEV KALLIS MARI
Ühel ilusal suvepäeval sattus Haapsalu sadamasse seilama laev, mis oli inimtühi. Laev nägi väga korralik välja, justkui uus. See tekitas väga suurt meelehärmi, kuna politseinikud ei lubanud laevale lähendada, juhul kui laevas on ohtlikku kraami või lausa pomm. Kuid öösel läks üks vanainimene keelust hoolimata aurulaeva lähemalt uurima, kuna ta oli suur aurulaevade huviline. Ta ei tahtnud sellist erakordset võimalust käest lasta. Ta oli seal tunde, kuna see, mis ta leidis laeva salasahtlist, oli väärt lugemist. Nimelt avastas ta sealt vanad armastuskirjad, mis viitasid sellele, et aurulaeva kapten on olnud sügavalt armunud ning ta polnud seda neidu rohkem kohanud kui vaid ühe korra Haapsalus. Aga sellest piisas, et kapten oli igavesti temast sisse võetud ja ta kirjutas sahtlisse oma unelmate tütarlapsele. Kõik kirjad algasid fraasiga „Kallis Mari“. Mari oli olnud selle neiu nimi.
Selle tõttu saigi aurulaev endale nimeks Kallis Mari. Kuna sealt kirjadest võis välja lugeda, et kapten ja Mari kohtusid Haapsalus, otsustati jätta aurupaat linnale ja nüüd teeb Kallis Mari sõite linnarahvale ja turistidele.
Mari Väljaots
Ühel ilusal suvepäeval sattus Haapsalu sadamasse seilama laev, mis oli inimtühi. Laev nägi väga korralik välja, justkui uus. See tekitas väga suurt meelehärmi, kuna politseinikud ei lubanud laevale lähendada, juhul kui laevas on ohtlikku kraami või lausa pomm. Kuid öösel läks üks vanainimene keelust hoolimata aurulaeva lähemalt uurima, kuna ta oli suur aurulaevade huviline. Ta ei tahtnud sellist erakordset võimalust käest lasta. Ta oli seal tunde, kuna see, mis ta leidis laeva salasahtlist, oli väärt lugemist. Nimelt avastas ta sealt vanad armastuskirjad, mis viitasid sellele, et aurulaeva kapten on olnud sügavalt armunud ning ta polnud seda neidu rohkem kohanud kui vaid ühe korra Haapsalus. Aga sellest piisas, et kapten oli igavesti temast sisse võetud ja ta kirjutas sahtlisse oma unelmate tütarlapsele. Kõik kirjad algasid fraasiga „Kallis Mari“. Mari oli olnud selle neiu nimi.
Selle tõttu saigi aurulaev endale nimeks Kallis Mari. Kuna sealt kirjadest võis välja lugeda, et kapten ja Mari kohtusid Haapsalus, otsustati jätta aurupaat linnale ja nüüd teeb Kallis Mari sõite linnarahvale ja turistidele.
Mari Väljaots
LÄÄNEMAA ÜHISGÜMNAASIUMI TEKKIMINE
Elas kord üks usin sinilind. Lind otsis parajasti kohta, kuhu pesa ehitada. Sinilinnuke oli väga tark ja ta otsis pesa ehitamiseks sellist kohta, kus ta saaks teistega oma tarkust jagada.
Lind lendas mööda Haapsalut, tuul silitas ta sinist sulestikku, päike sillerdas taevalaotuses. Linnuke oli jõudnud Haapsalu vanalinnani, Wiedemanni tänavale. Linnul tekkis kohe hea tunne - sellest tänavast justkui õhkus tarkust. Lind teadis, mida teha. Kuna suvi oli lõppemas, pidi lind kiirustama, et pesa valmis saaks. Linnuke töötas päevad ja ööd, kogus materjali ja otsis sobivaid õpetajaid. Pärast seitset päeva rasket tööd sai linnukese pesa- Läänemaa Ühisgümnaasium - valmis. Sinilind munes pessa 3 suurt muna. Munadest koorusid kümnenda, üheteistkümnenda ja kaheteistkümnenda klassi õpilased. Ja nii tekkiski Läänemaa Ühisgümnaasium.
Viktoria Tutuko
Elas kord üks usin sinilind. Lind otsis parajasti kohta, kuhu pesa ehitada. Sinilinnuke oli väga tark ja ta otsis pesa ehitamiseks sellist kohta, kus ta saaks teistega oma tarkust jagada.
Lind lendas mööda Haapsalut, tuul silitas ta sinist sulestikku, päike sillerdas taevalaotuses. Linnuke oli jõudnud Haapsalu vanalinnani, Wiedemanni tänavale. Linnul tekkis kohe hea tunne - sellest tänavast justkui õhkus tarkust. Lind teadis, mida teha. Kuna suvi oli lõppemas, pidi lind kiirustama, et pesa valmis saaks. Linnuke töötas päevad ja ööd, kogus materjali ja otsis sobivaid õpetajaid. Pärast seitset päeva rasket tööd sai linnukese pesa- Läänemaa Ühisgümnaasium - valmis. Sinilind munes pessa 3 suurt muna. Munadest koorusid kümnenda, üheteistkümnenda ja kaheteistkümnenda klassi õpilased. Ja nii tekkiski Läänemaa Ühisgümnaasium.
Viktoria Tutuko
KAUBAMAJA TEKKIMINE
Kunagi ammu-ammu, kui Valge Daami legend alguse sai, juhtus säärane lugu.
Valge Daam pidi igal aastal end inimestele ilmutama. Ülejäänud ajal aastast pidi ta endale mõne muu tegevuse leidma. Kuna Daam oli mõjukas vaim, siis ta korraldas koos teiste vaimudega erinevaid koosolekuid ja võistlusi. Vaimud kogunesid üle Eesti. Kohal olid näiteks Peata Munk, Pirita kloostri Birgitta ja paljud teised.
Üheks populaarsemaks võistluseks oli mudamaadlus, mis loomulikult toimus Haapsalu ravimudas. Valgel Daamil ei õnnestunud oma üleni mudaga kaetud lumivalget kleiti puhtaks saada.
Valge Daam kutsus kokku vaimude koosoleku, mille peateemaks oli uue valge kleidi soetamine. Koos jõuti otsusele hakata käima ehitajatel kummitamas, et neil tekiks kohustus ehitada üks suur hoone, kust saaks endale valgeid kleite osta. Mõne aja pärast kerkisidki Haapsalus suure hoone seinad. Suve alguseks oli ehitis valmis, kaupa ja rahvast täis. Valge Daam hakkas igal aastal sealt endale uusi valgeid kleite ostmas käima.
Kuna hoonest võis leida palju erinevaid asju, arvas Valge Daam, et seda peaks hakkama kutsuma Kaubamajaks. Nii ka tehti.
Marie Urvik
Kunagi ammu-ammu, kui Valge Daami legend alguse sai, juhtus säärane lugu.
Valge Daam pidi igal aastal end inimestele ilmutama. Ülejäänud ajal aastast pidi ta endale mõne muu tegevuse leidma. Kuna Daam oli mõjukas vaim, siis ta korraldas koos teiste vaimudega erinevaid koosolekuid ja võistlusi. Vaimud kogunesid üle Eesti. Kohal olid näiteks Peata Munk, Pirita kloostri Birgitta ja paljud teised.
Üheks populaarsemaks võistluseks oli mudamaadlus, mis loomulikult toimus Haapsalu ravimudas. Valgel Daamil ei õnnestunud oma üleni mudaga kaetud lumivalget kleiti puhtaks saada.
Valge Daam kutsus kokku vaimude koosoleku, mille peateemaks oli uue valge kleidi soetamine. Koos jõuti otsusele hakata käima ehitajatel kummitamas, et neil tekiks kohustus ehitada üks suur hoone, kust saaks endale valgeid kleite osta. Mõne aja pärast kerkisidki Haapsalus suure hoone seinad. Suve alguseks oli ehitis valmis, kaupa ja rahvast täis. Valge Daam hakkas igal aastal sealt endale uusi valgeid kleite ostmas käima.
Kuna hoonest võis leida palju erinevaid asju, arvas Valge Daam, et seda peaks hakkama kutsuma Kaubamajaks. Nii ka tehti.
Marie Urvik
MUISTEND VEETORNIST
Oli 9. september 1800 eKr ja kõik jumalad olid tulnud kokku, et arutada, kus saaks edaspidi koosolekuid pidada, kui on vaja Maale tulla. Veejumal Wateerjus tuli mõttele, et ehitada kõrge torn, kuhu igaüks sisse ei pääse. Kõik teised jumalad kiitsid selle mõtte heaks ja hakkasid plaani pidama, milline see võiks tulla. Peajumal Estonius pakkus välja idee, et selle võiks rajada linna keskmesse, kus siiani oli laiunud tühi auk. See mõte kiideti heaks, aga siis arutati, milline torn peab välja nägema. Peajumala naine tuli mõttele täita torni ülemised korrused veega, juhuks kui peaks linnas tekkima tulekahju. Ajajumal Clocktoopius pakkus välja, et torni küljes peaks olema suur kell, et inimesed jõuaksid õigeks ajaks õigesse kohta. Iga jumal sai sellesse torni enda ruumideks ühe korruse.
Läksid mööda mõned päevad, kui ühel hommikul oli linnarahva imestuseks tekkinud üleöö suur torn. Täpselt linna keskel oli müstiline hoone, mis oli väga palju oma ajast ees. Mitte keegi polnud varem midagi sellist näinud. Mitusada aastat hiljem, kui inimesed said targemaks, hakkasid nad arvama, et see on jumalate loodud. Sellest said jumalad teada ja jätsid hoone maha, kuna see polnud enam piisavalt turvaline.
Sander Maripuu, Martin Matsberg
Oli 9. september 1800 eKr ja kõik jumalad olid tulnud kokku, et arutada, kus saaks edaspidi koosolekuid pidada, kui on vaja Maale tulla. Veejumal Wateerjus tuli mõttele, et ehitada kõrge torn, kuhu igaüks sisse ei pääse. Kõik teised jumalad kiitsid selle mõtte heaks ja hakkasid plaani pidama, milline see võiks tulla. Peajumal Estonius pakkus välja idee, et selle võiks rajada linna keskmesse, kus siiani oli laiunud tühi auk. See mõte kiideti heaks, aga siis arutati, milline torn peab välja nägema. Peajumala naine tuli mõttele täita torni ülemised korrused veega, juhuks kui peaks linnas tekkima tulekahju. Ajajumal Clocktoopius pakkus välja, et torni küljes peaks olema suur kell, et inimesed jõuaksid õigeks ajaks õigesse kohta. Iga jumal sai sellesse torni enda ruumideks ühe korruse.
Läksid mööda mõned päevad, kui ühel hommikul oli linnarahva imestuseks tekkinud üleöö suur torn. Täpselt linna keskel oli müstiline hoone, mis oli väga palju oma ajast ees. Mitte keegi polnud varem midagi sellist näinud. Mitusada aastat hiljem, kui inimesed said targemaks, hakkasid nad arvama, et see on jumalate loodud. Sellest said jumalad teada ja jätsid hoone maha, kuna see polnud enam piisavalt turvaline.
Sander Maripuu, Martin Matsberg
NOSTALGIAPÄEVAD
Elas kord vanake, kellele hirmsasti meeldis elada minevikus. See vanake oli ka Haapsalu kunagine linnapea Evald Nostalgia. Evald ei suutnud kaasa minna uuendustega ja sellepärast kandis ta oma noorusajal moes olnud riideid, sõitis oma vana jalgrattaga ja ei lugenud uueaja kirjandust.
Evald käis igal aastal septembri alguses oma kraami näitamas, inimesed imestasid alati tema asjade üle. Teismelised ja lapsed polnud kunagi varem selliseid asju näinud ning nemad vaatasid veel suurema huviga kui täiskasvanud.
Kui Evald suri, hakati tema auks septembrikuu alguses pidama nostalgiapäevi ja seda tehakse tänapäevani.
Maarja Heinleht
Elas kord vanake, kellele hirmsasti meeldis elada minevikus. See vanake oli ka Haapsalu kunagine linnapea Evald Nostalgia. Evald ei suutnud kaasa minna uuendustega ja sellepärast kandis ta oma noorusajal moes olnud riideid, sõitis oma vana jalgrattaga ja ei lugenud uueaja kirjandust.
Evald käis igal aastal septembri alguses oma kraami näitamas, inimesed imestasid alati tema asjade üle. Teismelised ja lapsed polnud kunagi varem selliseid asju näinud ning nemad vaatasid veel suurema huviga kui täiskasvanud.
Kui Evald suri, hakati tema auks septembrikuu alguses pidama nostalgiapäevi ja seda tehakse tänapäevani.
Maarja Heinleht