EMAKEEL
[…] Eri keeli võrreldes näeme hõlpsalt, et eesti „emakeel” ei ole midagi erakordset. On ju soomlastel äidinkieli, ungarlastel anyanyelv, inglastel mother tongue, sakslastel Muttersprache, prantslastel langue maternelle, itaallastel lingua materna, rootslastel modersmål, tšehhidel mateřský jazyk ja nõnda edasi. Paralleele leiab kaugemaltki, näiteks indoneeslaste bahasa ibu. Kõikidel nendel puhkudel on ema tähistav sõna liidetud keelt tähistava sõnaga.
Ometi ei ole tegemist kõigis keeltes leiduva keeleuniversaaliga. On rahvaid, kes kõnelevad hoopis „isakeelt”; sellised on näiteks poolakad oma język ojczysty’ga ja olid vanad roomlased oma patrius sermo või sermo patrius’ega. Siin-seal räägitakse ka „sünni-” või „sugukeelt”; vastavad näited on venelaste родной язык ja ukrainlaste рідна мова.
Miks meil – ja nii paljudel teistel rahvastel – on siis „emakeel”? Ilmselt pärineb see kombinatsioon Põhja-Prantsusmaalt. Keskaja hakul lõunasse liikunud frankidel, läänegermaani hõimul, käis sulandumine aegamööda ja nad säilitasid pikalt kakskeelsuse. Eriti just frangi naised hoidsid kaua aega alal oma esivanemate keelt; „emakeel” oligi too keel, mida kõneles kodus ema, samal ajal kui väljaspool kodu räägiti teist, kohalikku keelt.
Me näeme, et tolles kunagises kasutuses võeti „emakeelt” päris sõna-sõnalt. Alles ajapikku hakkas „emakeel” ehk ema räägitav keel tähistama rahva keelt üldisemas mõttes. Sellele vastandusid teised rahvakeeled ning kirikus, hariduses ja ametlikus asjaajamises kasutatav ladina keel.
Ent sedalaadi seletustes, nagu Uibogi ikka ja jälle manitseb, puudub sajaprotsendine kindlus – etümoloogilistele hüpoteesidele on sageli raske tugevat tõestust leida. Kindlam asjaolu on see, et ladina materna lingua esmakasutus jääb aastasse 1119. Edasi levis väljend rahvakeeltesse, tõustes kesksele kohale 16. sajandil, mil Martin Lutheri reformatsiooniliikumine leidis, et jumalateenistust tuleb alleyne aus seyner mutter sprach tun ehk „üksnes oma emakeeles teha”. […]
Loojanatuurid on „emakeelt” mõtestanud ka teisiti, lähtudes mitte niivõrd keeleteaduse võrdlevast-ajaloolisest suunast, kuivõrd loomeakti loogikast või sügavalt individuaalsest ja emotsionaalsest sidemest emakeelega, andes sõnale ühtlasi kujundlikuma sisu. Toon siin kaks näidet.
Inglise luuletaja W. H. Auden on oma essees „Kirjutamine” võrdsustanud looja teksti sigitaja, isaga, samas kui teksti ema on keel: „Luuletaja on oma luuletuse isa ja selle emaks on keel; luuletusi võib kataloogida nagu võidusõiduhobuseid: sündinud K-st L-i sigitatuna.” (Seda kujundit arendades võiks ju veel öelda, et toimetaja on teksti ämmaemand, kes teksti ilmale aitab …)
Poola nobelist Czesław Miłosz on oma „Miłoszi ABC-s” aga kirjutanud: „Ei ole võimalik ratsionaalselt põhjendada armastust keele vastu, nii nagu pole võimalik ratsionaalselt põhjendada armastust oma ema vastu. See on arvatavasti üks ja sama, sest mitte ilmaasjata ei kasuta me sõna „emakeel” […] Keel on minu ema, nii otseses kui ülekantud tähenduses.” See kena mõte vast sobibki pidulikumat emakeelepäeva artiklit lõpetama.
Priit Põhjala
opleht.ee/2017/03/keelekaste-miks-emakeel/
[…] Eri keeli võrreldes näeme hõlpsalt, et eesti „emakeel” ei ole midagi erakordset. On ju soomlastel äidinkieli, ungarlastel anyanyelv, inglastel mother tongue, sakslastel Muttersprache, prantslastel langue maternelle, itaallastel lingua materna, rootslastel modersmål, tšehhidel mateřský jazyk ja nõnda edasi. Paralleele leiab kaugemaltki, näiteks indoneeslaste bahasa ibu. Kõikidel nendel puhkudel on ema tähistav sõna liidetud keelt tähistava sõnaga.
Ometi ei ole tegemist kõigis keeltes leiduva keeleuniversaaliga. On rahvaid, kes kõnelevad hoopis „isakeelt”; sellised on näiteks poolakad oma język ojczysty’ga ja olid vanad roomlased oma patrius sermo või sermo patrius’ega. Siin-seal räägitakse ka „sünni-” või „sugukeelt”; vastavad näited on venelaste родной язык ja ukrainlaste рідна мова.
Miks meil – ja nii paljudel teistel rahvastel – on siis „emakeel”? Ilmselt pärineb see kombinatsioon Põhja-Prantsusmaalt. Keskaja hakul lõunasse liikunud frankidel, läänegermaani hõimul, käis sulandumine aegamööda ja nad säilitasid pikalt kakskeelsuse. Eriti just frangi naised hoidsid kaua aega alal oma esivanemate keelt; „emakeel” oligi too keel, mida kõneles kodus ema, samal ajal kui väljaspool kodu räägiti teist, kohalikku keelt.
Me näeme, et tolles kunagises kasutuses võeti „emakeelt” päris sõna-sõnalt. Alles ajapikku hakkas „emakeel” ehk ema räägitav keel tähistama rahva keelt üldisemas mõttes. Sellele vastandusid teised rahvakeeled ning kirikus, hariduses ja ametlikus asjaajamises kasutatav ladina keel.
Ent sedalaadi seletustes, nagu Uibogi ikka ja jälle manitseb, puudub sajaprotsendine kindlus – etümoloogilistele hüpoteesidele on sageli raske tugevat tõestust leida. Kindlam asjaolu on see, et ladina materna lingua esmakasutus jääb aastasse 1119. Edasi levis väljend rahvakeeltesse, tõustes kesksele kohale 16. sajandil, mil Martin Lutheri reformatsiooniliikumine leidis, et jumalateenistust tuleb alleyne aus seyner mutter sprach tun ehk „üksnes oma emakeeles teha”. […]
Loojanatuurid on „emakeelt” mõtestanud ka teisiti, lähtudes mitte niivõrd keeleteaduse võrdlevast-ajaloolisest suunast, kuivõrd loomeakti loogikast või sügavalt individuaalsest ja emotsionaalsest sidemest emakeelega, andes sõnale ühtlasi kujundlikuma sisu. Toon siin kaks näidet.
Inglise luuletaja W. H. Auden on oma essees „Kirjutamine” võrdsustanud looja teksti sigitaja, isaga, samas kui teksti ema on keel: „Luuletaja on oma luuletuse isa ja selle emaks on keel; luuletusi võib kataloogida nagu võidusõiduhobuseid: sündinud K-st L-i sigitatuna.” (Seda kujundit arendades võiks ju veel öelda, et toimetaja on teksti ämmaemand, kes teksti ilmale aitab …)
Poola nobelist Czesław Miłosz on oma „Miłoszi ABC-s” aga kirjutanud: „Ei ole võimalik ratsionaalselt põhjendada armastust keele vastu, nii nagu pole võimalik ratsionaalselt põhjendada armastust oma ema vastu. See on arvatavasti üks ja sama, sest mitte ilmaasjata ei kasuta me sõna „emakeel” […] Keel on minu ema, nii otseses kui ülekantud tähenduses.” See kena mõte vast sobibki pidulikumat emakeelepäeva artiklit lõpetama.
Priit Põhjala
opleht.ee/2017/03/keelekaste-miks-emakeel/