Sa oled hell puudutus, mina läbistav pilk.
Sa oled muusika kõrvades, mina ragistav tuul.
Sa oled paitav päikene, mina hirmutav välk.
Sa oled elu me maal, mina kübeke kuul.
Sa oled silmade sära, mina voolav pisar.
Sa oled pehme nahk, mina kriimustav küüs.
Ainult Sinu lummav vaikus kostab läbi mu kisa,
sest Sa oled armastus, mida mina müün.
Sa tead, mis on õige, aga ei peida Sa valet.
Sa oled aus süda, mina selle süümepiin,
mis morjendab hinge, samas kui paitad palet
ning hirmud kõik minema viid.
Kes on Sind näinud, sel muud pole vaja näha,
sest Sinust vapustavamat vaatepilti pole.
Pärast Sinuga kohtumist ainult head saab teha,
sest tänu Sinule on näha, mis on ilus, mis kole.
Sa oled tüvi puul, mina haprad oksad,
maasse sügavalt oled juurdunud.
Kui Sina mind toita enam ei jaksa,
siis õige pea olen ma murdunud.
Sa oled päike, mina selle soojus.
Ma olen laine, Sina oled meri.
Ma vaikselt kaon, kui sa loojud,
sest oled mu hapnik, mu veri.
Karmel Naudre
Sa oled muusika kõrvades, mina ragistav tuul.
Sa oled paitav päikene, mina hirmutav välk.
Sa oled elu me maal, mina kübeke kuul.
Sa oled silmade sära, mina voolav pisar.
Sa oled pehme nahk, mina kriimustav küüs.
Ainult Sinu lummav vaikus kostab läbi mu kisa,
sest Sa oled armastus, mida mina müün.
Sa tead, mis on õige, aga ei peida Sa valet.
Sa oled aus süda, mina selle süümepiin,
mis morjendab hinge, samas kui paitad palet
ning hirmud kõik minema viid.
Kes on Sind näinud, sel muud pole vaja näha,
sest Sinust vapustavamat vaatepilti pole.
Pärast Sinuga kohtumist ainult head saab teha,
sest tänu Sinule on näha, mis on ilus, mis kole.
Sa oled tüvi puul, mina haprad oksad,
maasse sügavalt oled juurdunud.
Kui Sina mind toita enam ei jaksa,
siis õige pea olen ma murdunud.
Sa oled päike, mina selle soojus.
Ma olen laine, Sina oled meri.
Ma vaikselt kaon, kui sa loojud,
sest oled mu hapnik, mu veri.
Karmel Naudre