Sa oled päike, mina särav kiir.
Sa oled õitsev roos, mina selle lõhn.
Sa oled ärkamine, mina silmapiir.
Ma olen niiske muru, sina pehme põhk.
Tugev tuul oled, mina võimas taifuun.
Soe küünlaleek oled, mina külm vesi.
Vahel möödaminnes näen su suul
väikest naeratust kui magus mesi.
Sa tead, mida tahad, kuid ei hüüa.
Sa oled mõte ja mina sõna.
Kiirelt sind ju kutsuda püüan,
kuid ei kuule oma hääle kõla.
Kes sind tunneb, teab palju.
Valetaks, öeldes, et ei tea.
Sind on näinud torm valju,
ausalt ütlema ma pean.
Sa oled raamat, mina lehekülg.
Sa räägid erakordseid lugusid.
Kui peaks kustuma su varjukülg,
otsima hakkan sinusuguseid.
Sa oled ere valgus, mina õrn paiste.
Ma olen ülesanne ja sina lahendus.
Sind piinan muredega, siiski mind kaitsed.
Ometi näen sind kui kustuvat helendust.
Grete Jõgisaar
Sa oled õitsev roos, mina selle lõhn.
Sa oled ärkamine, mina silmapiir.
Ma olen niiske muru, sina pehme põhk.
Tugev tuul oled, mina võimas taifuun.
Soe küünlaleek oled, mina külm vesi.
Vahel möödaminnes näen su suul
väikest naeratust kui magus mesi.
Sa tead, mida tahad, kuid ei hüüa.
Sa oled mõte ja mina sõna.
Kiirelt sind ju kutsuda püüan,
kuid ei kuule oma hääle kõla.
Kes sind tunneb, teab palju.
Valetaks, öeldes, et ei tea.
Sind on näinud torm valju,
ausalt ütlema ma pean.
Sa oled raamat, mina lehekülg.
Sa räägid erakordseid lugusid.
Kui peaks kustuma su varjukülg,
otsima hakkan sinusuguseid.
Sa oled ere valgus, mina õrn paiste.
Ma olen ülesanne ja sina lahendus.
Sind piinan muredega, siiski mind kaitsed.
Ometi näen sind kui kustuvat helendust.
Grete Jõgisaar