MAAILMA LOOMINE
Erinevatel rahvastel on maailma loomisest erinevaid müüte. Nii näiteks arvasid läänemeresoomlased, et maailm on tekkinud linnumunast.
12. SST kirjutas samuti maailma loomislaule.
Kuidas tekkinud on päike, kuu, tähed ja maa
Oli kord üks suur pime-pime auk
käis üks pauk
Tekkis ilmatu suur valgus
ja see aina suuremaks edasi kandus
Valgus sai nii suureks, ta pidi jagunema
tekkis kuu ja päike, nad hakkasid lagunema
Tekkisid ka tähed nende ümber musta auku
veidi igav ka, nad ootasid uut pauku
Samal ajal kuu ja päike teineteist võidu taga ajasid
nad olid armunud, romantikat nad vajasid
Nad vallatlesid päeva, vallatlesid kaks
Päike järsku muutus aina paksemaks
Tähtedel kui palju lõbu, naeru
päike, see sai püsti ju vaid hästi-hästi vaevu
tähed põnevil ja ootel, mis nüüd saab edasi
kuidas päike kavatseb küll elada sedasi
Kuul ei meeldind, et Päike nõnda suureks läind
tema juures enam ta pikka aega polnud käind
ja see tegi suure Päikse aina kurvemaks
nii otsa saama hakkas tema viimanegi jaks
Mida aeg edasi, seda kurvemaks sai Päike
ta jälle tahtis olla täpselt sama-sama väike
Ei hoolinud tast enam Kuu, see kallis, ilus Kuu
teda huvitas vaid välimus ja mitte miski muu
Kui Päike ühel päeval kurvastusest palju nutta uhus
hakkasid tal kõhus ühed imelikud tuhud
Äkitselt käis suur ja hästi kõva pauk
Kuu sai pihta ning temasse tekkis mõni auk
Paugust tekkis väike, kuid väga-väga imeline
sinine ja roheline
ümmargune maa
seal loodus tärkas, hakkas elama
Päike armastama hakkas, seda väikest-väikest maad
ja märkamatult muutuma tal hakkas elulaad
Päike muutund oli täpselt sama suureks
kui ta oli olnud vaid paari-paari kuu eest
Seda märkas muidugi ka maias ahne Kuu,
kellel ila tilkuma seepeale hakkas lahti vajund suu
Ta jälle hakkas Päikesele keelt kõrva ajama
ta järsku hakkas Päikest enda juurde jälle vajama
Kuid päike nõnda kütkestav ja ilus, Kuu eest põgenes ta ruttu
ta ei tahtnud kuulda enam tema lolli juttu
Ringiratast ümber maa, Kuu Päikest püüab kinni püüda
kuid Päike see ei lase ennast jälle noaga selga lüüa
Nii tekkinud on meile päike, kuu, tähed ja maa
seda ainult armastuse, pettumuse
ja kahe pauguga
Maarja Konrad
Kunagi ammuilma paistis juba kaugelt silma,
kuidas mees palli peale maalis terve ilma.
Joonistas päeva, joonistas kaks,
mõni olevus sai liialt paks.
Kes oli brünett, kes blond,
palli peal terve ühiskond.
Paraku sai üks pall joonistustest täis,
vaid inimestest maailma jaoks vähena näis.
Loomad teise palli peale siis joonistatud said,
joonistatud loomadele tegi mees pikad paid.
Loomade vahele poetas ta ka mõned kindad
ning roosale seal joonistas suured silmad.
Lõpuks mees vaatas oma palli
ning kõigile joonistatutele tahtis ta teha ühe suure kalli!
Gerli Umal
Kord ammu-ammu aega tagasi,
hõljus ringi väike täpp.
Seal täpil vaid pilved,
kurvad ja üksikud.
Nad nutsid aasta,
nutsid kaks
ja nutsid veel kolmandagi.
Seda märkas päike varmas,
teda aidata oleks ju armas.
Päike paitas kurba pilve,
"Las ma aitan sind, küll kõik saab korda."
pilved saidki rõõmsama ilme.
Mullast tärkas muru
ja kerkisid puud.
Möödusid veel mõnedki aastad,
Päikese ja kuu koostööst kasvas midagi ilusat,
Sellest täpikesest oli kasvanud maa.
kus elasid nüüd inimesed ja loomad ka.
Pilved olid rõõmsad, et kohtasid päikest,
ei iial sest sõprusest saa midagi väikest.
Meelike Tammes
Kord ennemuistsel aal
sääl kaugel maal
elas väike sinivaal
Vaalaskala üksik oli
otsustas, et nüüd ta kolib
Leidis merest kirju palli
sellel tegi kalli-kalli
Sinna inimesed lõi
puid ja põõsaid lisaks tõi
Nüüd tal sõpru mitusada
kostab katkematu jutuvada
Kertu Ilves
Elas kord üks rätsep väike
kes säras alati kui päike
ideed ei otsa saanud tal
ja tegutses ta usinal
kuid ükspäev, oh mis õnnetus
väikest poissi tabas kurbus suur
ei olnud ühtki sõpra tal
vaid ümberringi nukker hall
siis äkki tekkis mõte vahva
võiks õmmelda ju uue rahva
ta õmbles päeva, õmbles veel
ja rõõmsamaks ka muutus meel
tegi taevasse ta tähed, kuu
maa peale põõsad, mõne puu
siis pani vee ka voolama
ja õmbles mõne looma ka
nii tekkiski see maailm lai
ja rätsep palju sõpru sai.
Laura Raadik
Vanataat see kurivaim,
maailmaloomisest suur tal aim.
Võttis pintsli kätte ta,
hakkas taevast värvima.
Värvis päeva,värvis kaks,
taevas saigi ilusaks.
Kollane värviplekk on ju päike,
vahest vingerdusi teeb ka äike.
Värvidest alles roheline,
kohe maalis aasa, kaks
muru jäi nii tumedaks.
Mõne kriipsujuku tegi ta,
elu sisse lõi ka.
Nii me praegu siin jalutame,
vahest mõtetega pead valutame.
Diana Panfilova
Inimolendi loomine
Maailm see alguse sai kaugel minevikus,
siis kui kellelgi polnud tuli takus.
Algul oli vaid tühi pimedus,
aga maha murtud sai see needus.
Päike meid valgustas kui Voltaire,
esimeseks sodiaagitäheks sai jäär.
Päike tõi meie maale kõik taimed-puud,
lubasime olla Maale truud.
Ahvist saime tänapäevased kujud,
aga keegi ei mõelnud mis on järelmõjud.
Meie jaoks mõeldud sai maailm,
aga edaspidi kõik nagu film.
Puude otsast ronisime maa peale,
siin me rajasime maja maja kõrvale.
Hävitasime kõik mis meile anti,
lõime maailmas lamenti.
Said meist maailma reeturid,
barbarid ja diktaatorid.
Ari Kristjan Tervonen
Peipsi järv
Ühel päeval lendas meitemaale,
roheline meteoriidikene Eestimaale.
Sellest meteoriidikesest tekkis pragu,
millest ei saanud keegi jagu.
See vaikselt täitus vihmaveega,
seda ei saanud parandada ei ühegi heaga.
Varsti sai sellest hiigelsuur järv,
millest inimesel lõhkes üks närv.
Nimeks sai Peipsi järv,
kuna meteoriidilt langes sinine värv.
Kelly Klipperg
Erinevatel rahvastel on maailma loomisest erinevaid müüte. Nii näiteks arvasid läänemeresoomlased, et maailm on tekkinud linnumunast.
12. SST kirjutas samuti maailma loomislaule.
Kuidas tekkinud on päike, kuu, tähed ja maa
Oli kord üks suur pime-pime auk
käis üks pauk
Tekkis ilmatu suur valgus
ja see aina suuremaks edasi kandus
Valgus sai nii suureks, ta pidi jagunema
tekkis kuu ja päike, nad hakkasid lagunema
Tekkisid ka tähed nende ümber musta auku
veidi igav ka, nad ootasid uut pauku
Samal ajal kuu ja päike teineteist võidu taga ajasid
nad olid armunud, romantikat nad vajasid
Nad vallatlesid päeva, vallatlesid kaks
Päike järsku muutus aina paksemaks
Tähtedel kui palju lõbu, naeru
päike, see sai püsti ju vaid hästi-hästi vaevu
tähed põnevil ja ootel, mis nüüd saab edasi
kuidas päike kavatseb küll elada sedasi
Kuul ei meeldind, et Päike nõnda suureks läind
tema juures enam ta pikka aega polnud käind
ja see tegi suure Päikse aina kurvemaks
nii otsa saama hakkas tema viimanegi jaks
Mida aeg edasi, seda kurvemaks sai Päike
ta jälle tahtis olla täpselt sama-sama väike
Ei hoolinud tast enam Kuu, see kallis, ilus Kuu
teda huvitas vaid välimus ja mitte miski muu
Kui Päike ühel päeval kurvastusest palju nutta uhus
hakkasid tal kõhus ühed imelikud tuhud
Äkitselt käis suur ja hästi kõva pauk
Kuu sai pihta ning temasse tekkis mõni auk
Paugust tekkis väike, kuid väga-väga imeline
sinine ja roheline
ümmargune maa
seal loodus tärkas, hakkas elama
Päike armastama hakkas, seda väikest-väikest maad
ja märkamatult muutuma tal hakkas elulaad
Päike muutund oli täpselt sama suureks
kui ta oli olnud vaid paari-paari kuu eest
Seda märkas muidugi ka maias ahne Kuu,
kellel ila tilkuma seepeale hakkas lahti vajund suu
Ta jälle hakkas Päikesele keelt kõrva ajama
ta järsku hakkas Päikest enda juurde jälle vajama
Kuid päike nõnda kütkestav ja ilus, Kuu eest põgenes ta ruttu
ta ei tahtnud kuulda enam tema lolli juttu
Ringiratast ümber maa, Kuu Päikest püüab kinni püüda
kuid Päike see ei lase ennast jälle noaga selga lüüa
Nii tekkinud on meile päike, kuu, tähed ja maa
seda ainult armastuse, pettumuse
ja kahe pauguga
Maarja Konrad
Kunagi ammuilma paistis juba kaugelt silma,
kuidas mees palli peale maalis terve ilma.
Joonistas päeva, joonistas kaks,
mõni olevus sai liialt paks.
Kes oli brünett, kes blond,
palli peal terve ühiskond.
Paraku sai üks pall joonistustest täis,
vaid inimestest maailma jaoks vähena näis.
Loomad teise palli peale siis joonistatud said,
joonistatud loomadele tegi mees pikad paid.
Loomade vahele poetas ta ka mõned kindad
ning roosale seal joonistas suured silmad.
Lõpuks mees vaatas oma palli
ning kõigile joonistatutele tahtis ta teha ühe suure kalli!
Gerli Umal
Kord ammu-ammu aega tagasi,
hõljus ringi väike täpp.
Seal täpil vaid pilved,
kurvad ja üksikud.
Nad nutsid aasta,
nutsid kaks
ja nutsid veel kolmandagi.
Seda märkas päike varmas,
teda aidata oleks ju armas.
Päike paitas kurba pilve,
"Las ma aitan sind, küll kõik saab korda."
pilved saidki rõõmsama ilme.
Mullast tärkas muru
ja kerkisid puud.
Möödusid veel mõnedki aastad,
Päikese ja kuu koostööst kasvas midagi ilusat,
Sellest täpikesest oli kasvanud maa.
kus elasid nüüd inimesed ja loomad ka.
Pilved olid rõõmsad, et kohtasid päikest,
ei iial sest sõprusest saa midagi väikest.
Meelike Tammes
Kord ennemuistsel aal
sääl kaugel maal
elas väike sinivaal
Vaalaskala üksik oli
otsustas, et nüüd ta kolib
Leidis merest kirju palli
sellel tegi kalli-kalli
Sinna inimesed lõi
puid ja põõsaid lisaks tõi
Nüüd tal sõpru mitusada
kostab katkematu jutuvada
Kertu Ilves
Elas kord üks rätsep väike
kes säras alati kui päike
ideed ei otsa saanud tal
ja tegutses ta usinal
kuid ükspäev, oh mis õnnetus
väikest poissi tabas kurbus suur
ei olnud ühtki sõpra tal
vaid ümberringi nukker hall
siis äkki tekkis mõte vahva
võiks õmmelda ju uue rahva
ta õmbles päeva, õmbles veel
ja rõõmsamaks ka muutus meel
tegi taevasse ta tähed, kuu
maa peale põõsad, mõne puu
siis pani vee ka voolama
ja õmbles mõne looma ka
nii tekkiski see maailm lai
ja rätsep palju sõpru sai.
Laura Raadik
Vanataat see kurivaim,
maailmaloomisest suur tal aim.
Võttis pintsli kätte ta,
hakkas taevast värvima.
Värvis päeva,värvis kaks,
taevas saigi ilusaks.
Kollane värviplekk on ju päike,
vahest vingerdusi teeb ka äike.
Värvidest alles roheline,
kohe maalis aasa, kaks
muru jäi nii tumedaks.
Mõne kriipsujuku tegi ta,
elu sisse lõi ka.
Nii me praegu siin jalutame,
vahest mõtetega pead valutame.
Diana Panfilova
Inimolendi loomine
Maailm see alguse sai kaugel minevikus,
siis kui kellelgi polnud tuli takus.
Algul oli vaid tühi pimedus,
aga maha murtud sai see needus.
Päike meid valgustas kui Voltaire,
esimeseks sodiaagitäheks sai jäär.
Päike tõi meie maale kõik taimed-puud,
lubasime olla Maale truud.
Ahvist saime tänapäevased kujud,
aga keegi ei mõelnud mis on järelmõjud.
Meie jaoks mõeldud sai maailm,
aga edaspidi kõik nagu film.
Puude otsast ronisime maa peale,
siin me rajasime maja maja kõrvale.
Hävitasime kõik mis meile anti,
lõime maailmas lamenti.
Said meist maailma reeturid,
barbarid ja diktaatorid.
Ari Kristjan Tervonen
Peipsi järv
Ühel päeval lendas meitemaale,
roheline meteoriidikene Eestimaale.
Sellest meteoriidikesest tekkis pragu,
millest ei saanud keegi jagu.
See vaikselt täitus vihmaveega,
seda ei saanud parandada ei ühegi heaga.
Varsti sai sellest hiigelsuur järv,
millest inimesel lõhkes üks närv.
Nimeks sai Peipsi järv,
kuna meteoriidilt langes sinine värv.
Kelly Klipperg