11. M klass mõtles välja ilukirjanduslikke lauseid. Sündisid väga loomingulised mõtted.
Kõndides maapealses põrgus, tundis ta läbipõlemise kõrbelõhna.
Pihlaka punapõsksed tütred kiikusid vallatult tuules.
Sinilind lendas ööpimedal pusal, kärbitud tiibadega, aheldatud õmblustesse. Pole ime, et kuhugi ei jõua.
Merest aurab soola- ja veenoote.
Taevas paistavad tagurpidised valged kraanikausid, kust tilgub vihma.
Raamatulehed lõhnasid seikluste ja vere järele.
Kahvel vaatas telekat, nuga luges raamatut ja lusikas jalutas koeraga.
Ukselink – Pinocchio nina, kui ta valetamise ajal seina vastas seisab.
Armastus – heli, mida sa näed läbi roosade prillide.
Niit sulas nõelalt, sulatades sokki augu.
Viskasin homme jalgpalli mängides vihmapiisa korvi.
Kurbusel on üksinduse ja vihmaste õhtute lõhn.
Valged pilved hõljusid sinises meres ning rohelised puud rippusid taevas.
Nutul on sinine lõhn.
Kuna igas lause jutustas oma lugu, siis tegime paaristööd. Iga paar tõmbas loosiga ühe lause, mis pidi olema loo esimeseks lauseks. Nii sündisid väga eriilmselised tekstid.
Pihlaka punapõsksed tütred kiikusid vallatult tuules. Tuli sügis, õhtud pimenesid, tuuled tõusid, aga nemad hoidsid endiselt emapuu ligi.
Kord härmasel hommikul rauges neist ühe jõud - õed-vennad ta jättis ning laia maailma end sättis. Teiste soojust ja lähedust enam ei tundnud ja üksindus südamesse puges. Ööd möödusid, päevad külmenesid, pihlaka kestki enam ei läikinud. Siis vaatas ta üles, kus teistele jagus päikest, rõõmu ja naeru, ent sel hetkel mööda läks väike laps, kes pihlaka haaras ning temaga seiklema läks.
Kõndisid nad põldudel ja puudesalus, kus pihlakas jälle päikest ja naeru tajus. Tee viis siis allamäge ja lapse jalad said kiirema väe. Nüüd tundis ta külma tuulehoogu, sest jooksjal pudenes ta käest.
Taas oli pihlakas üksi külmunud rohuliblede vahel - ei kuulnud ta naeru. Tuli lumi ning suigutas ta talveunne.
Carmen ja Reneli
Sinilind lendas ööpimedal pusal, kärbitud tiibadega, aheldatud õmblustesse. Pole ime, et kuhugi ei jõua. Piinleb enda kaevatud augus, iseenda eluraskuste küüsis. Kui vaid keegi päästaks ta ahelaist, ulataks redeli või oleks augu äärel toekski. Ööpimedusest pääsemiseks oleks vaja leida taskulamp või välgumihkelgi, mis soojendaks ta suled ja hinge. Kuid kedagi ei ole. Ta on kadunud. Üksi. Pimeduses. Ta on ammu unustanud õnnetunde, kuidas on naerda, armastada või hoolida. Valab vaid pisaraid, mis on soolasemad kui merevesi ja suuremad kui vihmapiisad. Kuni ulatab keegi talle paberi ja soojendab oma embusega, haarates kogu valu endasse. Nii algaski sõprus, millega sinilind pääses viimaks ometi laia maailma lendu.
Kärt, Anete, Viktoria
Raamatulehed lõhnasid seikluste ja vere järele. "Ma tõotan pühalikult, et ma olen pahanduste peal väljas." Hingasin sügavalt sisse ja lasin iidsetel lugudel oma meeltesse kanduda. Avades lähedal oleva raamatu, leidsin ennast uuest maailmast - Versailles`raamatukogust. Kõrgel pea kohal mattis pimedus kuldsed võlvid endasse. Väiksest aknast kumas läbi mässuline tuli. Haudvaikuse lõhestas kõrvulukustavad kriisked, mind haaras hirm. Paanikat tundes pöördusin ja sukeldusin raamaturiiulite labürinti. Samm sammu järel, pööre pöörde järel ekslesin väljapääsu leidmata.
Jarita, Ants, Elis, Brita
Kahvel vaatas telekat, nuga luges raamatut ja lusikas jalutas koeraga. Sõbrad köögiriistad tegelasid oma asjadega, kuni tuli naaber kulp suure uudisega. Kulp teatas naabritele, et neid plaanitakse pesulasse viia, pesulas pidavat aga olema põletavalt kuum. Uudist kuuldes läksid söögiriistad paanikasse, naabrite rahustamiseks teatas kulp, et tal on plaan juba olemas.
Kulbi plaan oli põgeneda ja varjata ennast nõudepesumasin eest. Kulpi peeti rumalaks, sest ilma jäsemeteta ei saa ju põgeneda.
Paraku pidid nad siiski minema nõudepesumasinasse. Kuid tuli välja, et see hoopis meeldis neile. Ja nüüd ootavad nad alati pesema minemist.
Marleen ja Susanna
Kõndides maapealses põrgus, tundis ta läbipõlemise kõrbelõhna.
Pihlaka punapõsksed tütred kiikusid vallatult tuules.
Sinilind lendas ööpimedal pusal, kärbitud tiibadega, aheldatud õmblustesse. Pole ime, et kuhugi ei jõua.
Merest aurab soola- ja veenoote.
Taevas paistavad tagurpidised valged kraanikausid, kust tilgub vihma.
Raamatulehed lõhnasid seikluste ja vere järele.
Kahvel vaatas telekat, nuga luges raamatut ja lusikas jalutas koeraga.
Ukselink – Pinocchio nina, kui ta valetamise ajal seina vastas seisab.
Armastus – heli, mida sa näed läbi roosade prillide.
Niit sulas nõelalt, sulatades sokki augu.
Viskasin homme jalgpalli mängides vihmapiisa korvi.
Kurbusel on üksinduse ja vihmaste õhtute lõhn.
Valged pilved hõljusid sinises meres ning rohelised puud rippusid taevas.
Nutul on sinine lõhn.
Kuna igas lause jutustas oma lugu, siis tegime paaristööd. Iga paar tõmbas loosiga ühe lause, mis pidi olema loo esimeseks lauseks. Nii sündisid väga eriilmselised tekstid.
Pihlaka punapõsksed tütred kiikusid vallatult tuules. Tuli sügis, õhtud pimenesid, tuuled tõusid, aga nemad hoidsid endiselt emapuu ligi.
Kord härmasel hommikul rauges neist ühe jõud - õed-vennad ta jättis ning laia maailma end sättis. Teiste soojust ja lähedust enam ei tundnud ja üksindus südamesse puges. Ööd möödusid, päevad külmenesid, pihlaka kestki enam ei läikinud. Siis vaatas ta üles, kus teistele jagus päikest, rõõmu ja naeru, ent sel hetkel mööda läks väike laps, kes pihlaka haaras ning temaga seiklema läks.
Kõndisid nad põldudel ja puudesalus, kus pihlakas jälle päikest ja naeru tajus. Tee viis siis allamäge ja lapse jalad said kiirema väe. Nüüd tundis ta külma tuulehoogu, sest jooksjal pudenes ta käest.
Taas oli pihlakas üksi külmunud rohuliblede vahel - ei kuulnud ta naeru. Tuli lumi ning suigutas ta talveunne.
Carmen ja Reneli
Sinilind lendas ööpimedal pusal, kärbitud tiibadega, aheldatud õmblustesse. Pole ime, et kuhugi ei jõua. Piinleb enda kaevatud augus, iseenda eluraskuste küüsis. Kui vaid keegi päästaks ta ahelaist, ulataks redeli või oleks augu äärel toekski. Ööpimedusest pääsemiseks oleks vaja leida taskulamp või välgumihkelgi, mis soojendaks ta suled ja hinge. Kuid kedagi ei ole. Ta on kadunud. Üksi. Pimeduses. Ta on ammu unustanud õnnetunde, kuidas on naerda, armastada või hoolida. Valab vaid pisaraid, mis on soolasemad kui merevesi ja suuremad kui vihmapiisad. Kuni ulatab keegi talle paberi ja soojendab oma embusega, haarates kogu valu endasse. Nii algaski sõprus, millega sinilind pääses viimaks ometi laia maailma lendu.
Kärt, Anete, Viktoria
Raamatulehed lõhnasid seikluste ja vere järele. "Ma tõotan pühalikult, et ma olen pahanduste peal väljas." Hingasin sügavalt sisse ja lasin iidsetel lugudel oma meeltesse kanduda. Avades lähedal oleva raamatu, leidsin ennast uuest maailmast - Versailles`raamatukogust. Kõrgel pea kohal mattis pimedus kuldsed võlvid endasse. Väiksest aknast kumas läbi mässuline tuli. Haudvaikuse lõhestas kõrvulukustavad kriisked, mind haaras hirm. Paanikat tundes pöördusin ja sukeldusin raamaturiiulite labürinti. Samm sammu järel, pööre pöörde järel ekslesin väljapääsu leidmata.
Jarita, Ants, Elis, Brita
Kahvel vaatas telekat, nuga luges raamatut ja lusikas jalutas koeraga. Sõbrad köögiriistad tegelasid oma asjadega, kuni tuli naaber kulp suure uudisega. Kulp teatas naabritele, et neid plaanitakse pesulasse viia, pesulas pidavat aga olema põletavalt kuum. Uudist kuuldes läksid söögiriistad paanikasse, naabrite rahustamiseks teatas kulp, et tal on plaan juba olemas.
Kulbi plaan oli põgeneda ja varjata ennast nõudepesumasin eest. Kulpi peeti rumalaks, sest ilma jäsemeteta ei saa ju põgeneda.
Paraku pidid nad siiski minema nõudepesumasinasse. Kuid tuli välja, et see hoopis meeldis neile. Ja nüüd ootavad nad alati pesema minemist.
Marleen ja Susanna