11. M KLASSI LUULEPÕIMIKUTE NÄITUS
LUULELINE 11. M
Luule on keele tants.
Tants on keha luule.
Keha on keel,
mida kõneleb kõiksus:
kuule, tunne ja näe.
Doris Kareva
11. M klassi õpilased pidid tegema ühel vabalt valitud teemal luulepõimiku. Tulemused olid väga kaunid nii sisult kui ka vormilt.
Jan tuli suurepärasele ideele teha oma põimik majapidamispaberile. Selliseid luulelisi majapidamispabereid võiks suisa tootma hakata! Oleks ju tore lugeda majapidamispaberilt erinevaid lustakaid luuletusi.
Näide Jani tööst (Eeva Niinivaara „Sibul“):
Päält kullakarvaline,
Seest siiruviiruline
Sibul.
Olen sibul.
Ma ise ei tea: juurvili või lill?
Olen sibul.
Teie südames on minu kasvumaa
Ja kui ma sinna ei saa,
Siis jääb teadmata
Kas ma juurvili olin või lill.
Olen sibul.
Elu kooris ja koorib,
Kuid veel mind on!
Ja veel minus on
See sitke ja sigitav sibulatuum.
Olen sibul.
Ja selles elus kindlasti vist
Püsib teadmatus,
Pole puhkemist.
Miks ei võiks kodus seinal olla luulekell? Sellisele mõttele tuli Carmen. Ja luuletused aja kohta on fantastilised (nt Trubetsky „3.36)!
Kell neli
saan ma kullast
pandlaga vöö,
kus türkiise on täpselt
kuus.
Kell neli
saan sinistest
pärlitest kee,
mis siis kumab, kui
kumab
Kuu,
ent kell on
3:36.
Kell neli
mind vastuvõtt
ootab Versailles's.
Tuleb kohtumisi ka
Kuus.
Kell neli
mind tervitab
tuledes mõis
ja mu printsess, kel
kuldne
juus,
ent kell on
3:36
Kell neli
saab miljardär
sekundipealt
minust. Sadamas jaht on
uus.
Kell neli
saan kõik, millest
unistand eal,
ent probleem on ju
hoopis
muus,
sest kell on
3:36…
Raheli joonistatud Eestimaa kaart on juba ise kõnekas. Ja Rahel on suutnud leida Eestimaa kohta väga toredaid luuletusi (nt Henno Käo „Esti kaart“).
Järvakandi, Pillapalu,
Kuivastu ja Kallaste,
Uduvere, Tabasalu,
Matjama ja Sangaste.
Kükita ja Särevere,
Ihumetsa, Mullutu,
Musumäe ja Lustivere –
Eesti kaart on vallatu.
Liiapeksi, Essu, Näpi,
Põlula ja Prillimäe.
Mõne väikse külatäpi
nime kaardil silm ei näe.
Kassinurme, Sääsekõrva,
Muhkametsa, Kareda,
Kirbla, Võõpsu, Koonga, Tõrva –
neist sai salmi toreda.
Nohipalu, Assamalla,
Ebavere, Penuja,
kui kord Eesti kaart on valla,
tunne sellest mõnu, ja
Tuhalaane, Nõgiaru,
Padakõrve, Ookatku,
Saarepeedi, Ihasalu
meid veel külla oodaku.
Jämejala, Kolli, Tondi,
Verevi ja Kudina –
nimedega ära jandi,
see toob hirmujudina.
Kobruvere, Kirisaare,
Puhtaleiva, Pedaspää,
Vilsandi ja Piirissaare –
küll on Eestis olla hää!
Margit ja Britta tegid luulekaustikud, mis on suurepäraseks kingiks või mälestuseks kogu eluks. Mõlema luulekaustikud olid väga päikselised ja armsad.
Aastaajale kohaselt oli mitu luulepõimikut sügise kohta. Nii näiteks oli ilusate illustratsioonidega Fredi sügishaikudest koosnev kogu. Fredil on suudetud luua õnnestunud tervik (nt Andres Ehini haiku).
Suu on täis vaikust
otsekui homsete lund
hiline sügis
Sander on suutnud leida väga erinevaid sügisluuletusi, ta on püüdnud näidata sügist värviliselt, mitmekülgselt (nt Leelo Tungla „Igal sügisel“).
Igal sügisel uuesti sünnib
niiskete kollaste lehtede hõng,
igal sügisel tuul laande kõnnib,
teejuhiks härmane ämblikulõng.
Igal sügisel uuesti algab
valgete kurgede kaugeletee.
Ikka linde on kolmnurkses salgas,
kellele uued on linnad ja veed.
Ikka kooliteel lehvitab kastan -
kollased kindad on kõikumas puus.
Igal sügisel astrilast kastab
värske, noor vihm. Ja ka aster on uus.
Iga sügis on uus nagu ime -
värvitud taevad ja värvikad maad...
Igal sügisel pilviku nime
esimest korda üks laps kuulda saab.
Sigridi luulepõimik kannab pealkirja „Aastaajad“. See algab varakevadega ja paneb punkti talvel. Sigrid on osanud hästi värvidega mängida. Ka on Sigrid leidnud luuletusi väga erinevatelt autoritelt (nt katkend Ellen Niidu luuletusest „Pihlakas“).
Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.
Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka sügissuve
kuldkirja päevis
on rõõmu paljust…
Aimar on suutnud samuti leida looduses uusi vaatepunkte.
Hans Joosepi luulepõimik kannab väga head pealkirja: „Oma rannavallil“. Luuletused on aga rohkemal või vähemal määral seotud merega (nt Gustav Suitsu „Oma saar“).
Ma sõuan merel ja sõuan,
Üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
Laia lageda mere pääl.
Mõnd saart on määratus meres,
Mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
Oma unistust ilusat.
Ma sõuan merel – ja hõljun
Ja lained hõljuvad ka,
Kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved –
Oma saart aga otsin ma.
Armastus on luulepõimikute puhul olnud populaarseks teemaks. Tänavu tegid armastusest oma kogu näiteks Andres, Janella ja Birgita. Heaks leiuks osutus paljude teiste autorite kõrval Mehis Heinsaar, kes on rohkem tuntud novellikirjanikuna.
Me arm väike lehelind
Me ise eri kliimad –
Sa lõuna kirbed maastikul,
Ma põhja niisked ilmad.
On aimamatud vahemaad
Täis õnnist lennuvaeva –
Me arm on väike lehelind
Ta ümber põimund taevad.
Laura tegi luulepõimiku Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilaste töödest. Põimik oli esitatud luulepuuna, mis on väga sümboolse tähendusega. Okstelt ei puudunud ka linnud. Näiteks võiks tuua Jani luuletuse raamatute kohta:
Raamat - see imedemaa.
Üks suur kohver, kus olla saan
kes iganes tahan ma.
Justkui üks suur saabas on ta,
lugu, mis on mu meeles nagu kaan
ei ära see lähe.
Vahel on siiski ka kurb
nagu pipar või sool.
Üks suur sahver, panipaik,
mis sama tark kui kool.
Ei ilma raamatuta saaks,
kui neid ei oleks,
mis saaks siis me maast.
Elu oli samuti teema, mis inspireeris mitmeid õpilasi. Nii näiteks riputas Malin luuletused hobuserauale. Luuletuste seas oli mitmeid leide, nt Miina Hint:
ära karda ava oma südame uks
ja lase oma kaitseingel sisse
temaga koos lähed sa
läbi häda ja õnnetuse
temaga koos lähed sa
läbi vaeva ja viletsuse
temaga koos lähed sa
läbi surma ja kannatuse
kui sa teed lahti oma südame ukse
teed sa lahti ka ukse oma õnnele
Merilit inspireeris inimese elu sünnist surmani, ka Kristiinal oli teemaks elurada. Väga filosoofiliselt lähenesid elule Lisette ja Lisete. Huvitav oli ka see, kuidas Lisette oli leidnud vastava teemaga luuletuse kirjutamiseks ka sobivat värvi värvilised lehed.
Iga põimik tervikuna pakub luuleelamust.
LUULELINE 11. M
Luule on keele tants.
Tants on keha luule.
Keha on keel,
mida kõneleb kõiksus:
kuule, tunne ja näe.
Doris Kareva
11. M klassi õpilased pidid tegema ühel vabalt valitud teemal luulepõimiku. Tulemused olid väga kaunid nii sisult kui ka vormilt.
Jan tuli suurepärasele ideele teha oma põimik majapidamispaberile. Selliseid luulelisi majapidamispabereid võiks suisa tootma hakata! Oleks ju tore lugeda majapidamispaberilt erinevaid lustakaid luuletusi.
Näide Jani tööst (Eeva Niinivaara „Sibul“):
Päält kullakarvaline,
Seest siiruviiruline
Sibul.
Olen sibul.
Ma ise ei tea: juurvili või lill?
Olen sibul.
Teie südames on minu kasvumaa
Ja kui ma sinna ei saa,
Siis jääb teadmata
Kas ma juurvili olin või lill.
Olen sibul.
Elu kooris ja koorib,
Kuid veel mind on!
Ja veel minus on
See sitke ja sigitav sibulatuum.
Olen sibul.
Ja selles elus kindlasti vist
Püsib teadmatus,
Pole puhkemist.
Miks ei võiks kodus seinal olla luulekell? Sellisele mõttele tuli Carmen. Ja luuletused aja kohta on fantastilised (nt Trubetsky „3.36)!
Kell neli
saan ma kullast
pandlaga vöö,
kus türkiise on täpselt
kuus.
Kell neli
saan sinistest
pärlitest kee,
mis siis kumab, kui
kumab
Kuu,
ent kell on
3:36.
Kell neli
mind vastuvõtt
ootab Versailles's.
Tuleb kohtumisi ka
Kuus.
Kell neli
mind tervitab
tuledes mõis
ja mu printsess, kel
kuldne
juus,
ent kell on
3:36
Kell neli
saab miljardär
sekundipealt
minust. Sadamas jaht on
uus.
Kell neli
saan kõik, millest
unistand eal,
ent probleem on ju
hoopis
muus,
sest kell on
3:36…
Raheli joonistatud Eestimaa kaart on juba ise kõnekas. Ja Rahel on suutnud leida Eestimaa kohta väga toredaid luuletusi (nt Henno Käo „Esti kaart“).
Järvakandi, Pillapalu,
Kuivastu ja Kallaste,
Uduvere, Tabasalu,
Matjama ja Sangaste.
Kükita ja Särevere,
Ihumetsa, Mullutu,
Musumäe ja Lustivere –
Eesti kaart on vallatu.
Liiapeksi, Essu, Näpi,
Põlula ja Prillimäe.
Mõne väikse külatäpi
nime kaardil silm ei näe.
Kassinurme, Sääsekõrva,
Muhkametsa, Kareda,
Kirbla, Võõpsu, Koonga, Tõrva –
neist sai salmi toreda.
Nohipalu, Assamalla,
Ebavere, Penuja,
kui kord Eesti kaart on valla,
tunne sellest mõnu, ja
Tuhalaane, Nõgiaru,
Padakõrve, Ookatku,
Saarepeedi, Ihasalu
meid veel külla oodaku.
Jämejala, Kolli, Tondi,
Verevi ja Kudina –
nimedega ära jandi,
see toob hirmujudina.
Kobruvere, Kirisaare,
Puhtaleiva, Pedaspää,
Vilsandi ja Piirissaare –
küll on Eestis olla hää!
Margit ja Britta tegid luulekaustikud, mis on suurepäraseks kingiks või mälestuseks kogu eluks. Mõlema luulekaustikud olid väga päikselised ja armsad.
Aastaajale kohaselt oli mitu luulepõimikut sügise kohta. Nii näiteks oli ilusate illustratsioonidega Fredi sügishaikudest koosnev kogu. Fredil on suudetud luua õnnestunud tervik (nt Andres Ehini haiku).
Suu on täis vaikust
otsekui homsete lund
hiline sügis
Sander on suutnud leida väga erinevaid sügisluuletusi, ta on püüdnud näidata sügist värviliselt, mitmekülgselt (nt Leelo Tungla „Igal sügisel“).
Igal sügisel uuesti sünnib
niiskete kollaste lehtede hõng,
igal sügisel tuul laande kõnnib,
teejuhiks härmane ämblikulõng.
Igal sügisel uuesti algab
valgete kurgede kaugeletee.
Ikka linde on kolmnurkses salgas,
kellele uued on linnad ja veed.
Ikka kooliteel lehvitab kastan -
kollased kindad on kõikumas puus.
Igal sügisel astrilast kastab
värske, noor vihm. Ja ka aster on uus.
Iga sügis on uus nagu ime -
värvitud taevad ja värvikad maad...
Igal sügisel pilviku nime
esimest korda üks laps kuulda saab.
Sigridi luulepõimik kannab pealkirja „Aastaajad“. See algab varakevadega ja paneb punkti talvel. Sigrid on osanud hästi värvidega mängida. Ka on Sigrid leidnud luuletusi väga erinevatelt autoritelt (nt katkend Ellen Niidu luuletusest „Pihlakas“).
Aeg viib meilt päevi
nii märkamatult
kui lehti puult.
Ei tea, ei näegi,
kui oksad paljad
on vastu tuult.
Oh ei, ei hala,
ei taga leina
ma värsket haljust.
Ka sügissuve
kuldkirja päevis
on rõõmu paljust…
Aimar on suutnud samuti leida looduses uusi vaatepunkte.
Hans Joosepi luulepõimik kannab väga head pealkirja: „Oma rannavallil“. Luuletused on aga rohkemal või vähemal määral seotud merega (nt Gustav Suitsu „Oma saar“).
Ma sõuan merel ja sõuan,
Üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
Laia lageda mere pääl.
Mõnd saart on määratus meres,
Mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
Oma unistust ilusat.
Ma sõuan merel – ja hõljun
Ja lained hõljuvad ka,
Kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved –
Oma saart aga otsin ma.
Armastus on luulepõimikute puhul olnud populaarseks teemaks. Tänavu tegid armastusest oma kogu näiteks Andres, Janella ja Birgita. Heaks leiuks osutus paljude teiste autorite kõrval Mehis Heinsaar, kes on rohkem tuntud novellikirjanikuna.
Me arm väike lehelind
Me ise eri kliimad –
Sa lõuna kirbed maastikul,
Ma põhja niisked ilmad.
On aimamatud vahemaad
Täis õnnist lennuvaeva –
Me arm on väike lehelind
Ta ümber põimund taevad.
Laura tegi luulepõimiku Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilaste töödest. Põimik oli esitatud luulepuuna, mis on väga sümboolse tähendusega. Okstelt ei puudunud ka linnud. Näiteks võiks tuua Jani luuletuse raamatute kohta:
Raamat - see imedemaa.
Üks suur kohver, kus olla saan
kes iganes tahan ma.
Justkui üks suur saabas on ta,
lugu, mis on mu meeles nagu kaan
ei ära see lähe.
Vahel on siiski ka kurb
nagu pipar või sool.
Üks suur sahver, panipaik,
mis sama tark kui kool.
Ei ilma raamatuta saaks,
kui neid ei oleks,
mis saaks siis me maast.
Elu oli samuti teema, mis inspireeris mitmeid õpilasi. Nii näiteks riputas Malin luuletused hobuserauale. Luuletuste seas oli mitmeid leide, nt Miina Hint:
ära karda ava oma südame uks
ja lase oma kaitseingel sisse
temaga koos lähed sa
läbi häda ja õnnetuse
temaga koos lähed sa
läbi vaeva ja viletsuse
temaga koos lähed sa
läbi surma ja kannatuse
kui sa teed lahti oma südame ukse
teed sa lahti ka ukse oma õnnele
Merilit inspireeris inimese elu sünnist surmani, ka Kristiinal oli teemaks elurada. Väga filosoofiliselt lähenesid elule Lisette ja Lisete. Huvitav oli ka see, kuidas Lisette oli leidnud vastava teemaga luuletuse kirjutamiseks ka sobivat värvi värvilised lehed.
Iga põimik tervikuna pakub luuleelamust.