TÕNISEPÄEV
Tõnisepäev on 17. jaanuaril. Tõnisepäeva peeti talve keskpaigaks (talve keskpunktiks on peetud näiteks taliharjapäeva, tõnisepäeva ja küünlapäeva). Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Külm tõnisepäev ennustas külma ja pikaldast kevadet, aga kui tõnisepäeval juhtuti mäeharjal udu märkama, siis kestab külm veel kuus nädalat järjepanu vähemalt ja tuleb vilu suvi.
Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni (saarlaste Tont) kultusega seonduvad kombed. Püha Antonius on tuntud kui haiguste ja tuleohu eest kaitsja. Ta oli omamoodi ka n-ö. “Sigade Jumal", kellele ohverdati ja kelle poole pöörduti sigade edenemist soovivate loitsudega.
Tõnisepäeval täideti tõnnivakka värskega jälle ja viidi ka hiide head-paremat – ja ikka salaja, sest võõras ei tohtinud tõnnivaka asukohta teada saada ega selle pere Tõnni silmata.
Ikka omamoodi kardeti teiste Tõnni kratina tulevat ja kurja tegevat ja seepärast siis ka oma Tõnnile meeldimise kõrval püüti jällegi võõrast eemale ehmatada. Selletarvis küpsetati suisa spetsiaalne kakk, millest sobilike säh-sõnade saatel pool ahju ja teine pool uksest välja eemale jalgrajale visati – lootuses, et ehk siis too võõras Tõnn ei tulegi kaugemale kui korstnaservani või väravani ja läheb siis jälle omakoju tagasi.
Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu.
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-tonisepaev.php
http://ilm.ee/?42237
Tõnisepäev on 17. jaanuaril. Tõnisepäeva peeti talve keskpaigaks (talve keskpunktiks on peetud näiteks taliharjapäeva, tõnisepäeva ja küünlapäeva). Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Külm tõnisepäev ennustas külma ja pikaldast kevadet, aga kui tõnisepäeval juhtuti mäeharjal udu märkama, siis kestab külm veel kuus nädalat järjepanu vähemalt ja tuleb vilu suvi.
Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni (saarlaste Tont) kultusega seonduvad kombed. Püha Antonius on tuntud kui haiguste ja tuleohu eest kaitsja. Ta oli omamoodi ka n-ö. “Sigade Jumal", kellele ohverdati ja kelle poole pöörduti sigade edenemist soovivate loitsudega.
Tõnisepäeval täideti tõnnivakka värskega jälle ja viidi ka hiide head-paremat – ja ikka salaja, sest võõras ei tohtinud tõnnivaka asukohta teada saada ega selle pere Tõnni silmata.
Ikka omamoodi kardeti teiste Tõnni kratina tulevat ja kurja tegevat ja seepärast siis ka oma Tõnnile meeldimise kõrval püüti jällegi võõrast eemale ehmatada. Selletarvis küpsetati suisa spetsiaalne kakk, millest sobilike säh-sõnade saatel pool ahju ja teine pool uksest välja eemale jalgrajale visati – lootuses, et ehk siis too võõras Tõnn ei tulegi kaugemale kui korstnaservani või väravani ja läheb siis jälle omakoju tagasi.
Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu.
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-tonisepaev.php
http://ilm.ee/?42237