http://laanlane.ee/article/haapsalu-s%C3%B6%C3%B6gikohtade-arvustus-laterna-baar
LATERNA BAAR
Kunagi ammu-ammu elas Haapsalu tänavatel üks kodutu mees.Tal ei olnd ei sõpru, kodu ega peret. Ta lihtsalt uitas mööda linna ringi ja teenis endale elatist pudelite korjamisega. Kuna talvel hakkas tal külm, tahtis ta saada elukohta sotsiaalmajas, aga see oli täis ning vaene mees Volli jäeti tänavale. Ta leidis endale mugava koha Lahe tänaval ühe laterna posti all. Ta veetis seal päris mitu külma päeva. Kuid siis ühel päeval nägi seda linnapea ning korjas ta peale. Võttis ta enda koju ning lasi tal pesemas käia ja andis talle puhtad riided. Nad rääkisid ning Volli ütles linnapeale, et ainuke asi, mis ta teha oskab, on söögitegemine. Ja see võttis linnapea hetkeks sõnatuks. Siis aga meenus linnpeale, et seal samas laternaposti kõrval Lahe tänaval on üks maja väikse hooviga, mis seisab tühjalt. Kuna oli talv, otsustas linnapea selle mehele kinkida ning alustuseks ka raha anda, et ta saaks oma äri püsti panna ning sama maja teisel korrusel ka elada. Baari nime ei pidanud Volli kaua mõtlema, selleks tuli otseloomulikult Laterna baar, sest tänu selle laterna all istumisest sai ta endale hea elu tagasi. Volli äril hakkas nii hästi minema, et juba kuu aja pärast sai ta maksta linnapeale tagasi tema raha ning ka palgata endale töötajad. Ja nii ta peab baari tänase päevani, kliente on iga päev palju, tagasiside toidu kohta on alati positiivne. Volli elu kohta võib öelda - ilus ning hea!
Diana Panfilova
Kunagi ammu-ammu elas Haapsalu tänavatel üks kodutu mees.Tal ei olnd ei sõpru, kodu ega peret. Ta lihtsalt uitas mööda linna ringi ja teenis endale elatist pudelite korjamisega. Kuna talvel hakkas tal külm, tahtis ta saada elukohta sotsiaalmajas, aga see oli täis ning vaene mees Volli jäeti tänavale. Ta leidis endale mugava koha Lahe tänaval ühe laterna posti all. Ta veetis seal päris mitu külma päeva. Kuid siis ühel päeval nägi seda linnapea ning korjas ta peale. Võttis ta enda koju ning lasi tal pesemas käia ja andis talle puhtad riided. Nad rääkisid ning Volli ütles linnapeale, et ainuke asi, mis ta teha oskab, on söögitegemine. Ja see võttis linnapea hetkeks sõnatuks. Siis aga meenus linnpeale, et seal samas laternaposti kõrval Lahe tänaval on üks maja väikse hooviga, mis seisab tühjalt. Kuna oli talv, otsustas linnapea selle mehele kinkida ning alustuseks ka raha anda, et ta saaks oma äri püsti panna ning sama maja teisel korrusel ka elada. Baari nime ei pidanud Volli kaua mõtlema, selleks tuli otseloomulikult Laterna baar, sest tänu selle laterna all istumisest sai ta endale hea elu tagasi. Volli äril hakkas nii hästi minema, et juba kuu aja pärast sai ta maksta linnapeale tagasi tema raha ning ka palgata endale töötajad. Ja nii ta peab baari tänase päevani, kliente on iga päev palju, tagasiside toidu kohta on alati positiivne. Volli elu kohta võib öelda - ilus ning hea!
Diana Panfilova
