KES KARDAB SVETA GRIGORJEVAT?
Sveta Grigorjeva (1988) on nii tunnustatud luuletaja kui ka koreograaf ja tantsija. Ajakirjanik Janar Ala tutvustab Grigorjevat järgmiselt: „Grigorjeva isa on venelane, ema eestlane, koduks Lasnamäe.“
Grigorjeva luuletusi on avaldatud nii Värskes Rõhus kui ka Vikerkaares. Grigorjeva debüütkoguks on „Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ (2013), mille kohta on luuletaja Silvia Urgas oma arvustuses kirjutanud: „Grigorjeva näeb oma minast ja ninast kaugemale, puudutades teemasid, milleks mitmetel julgust ega ettevõtlikkust poleks, ning teeb seda lihtsasti loetava, aga ometi meisterliku keelekasutusega.“
Huvitav on Grigorjeva keelekasutus küll, sest tema kogust ei puudu madalale stiilile omased sõnad ja väljendid (see mind ei kepi, pohhui, fakk poliitika, sitapea), inglisekeelsed väljendid (fingers crossed, love will tear us apart again again), venekeelsed väljendid (hotj a i ljulbju vas bolše tšem ih võ menja bljad prostite što dostojevskogo tšitat ja budu vserovno na estosnkom), lastekeel (emme). Grigorjeva keelekasutus on väga mitmetahuline ja huvitav, kindlasti ei jäta see külmaks. Ka teemad puudutavad meid kõiki, näiteks kirjutab Grigorjeva väga ausalt identiteediprobleemidest:
ja lõpuks
ma ei olegi enam vihane
kui eestllane kirjutab venelasest halvasti
sest eestlane kirjutab eestlasest
hullemini
miks vene nimega tüdruk luuletab eesti keeles
sest vene keeles oskab ta ainult ropendada
emme on eesti tüdruk raplast
issi on vene poiss ufaast
seega
ma olen eestlane
ei
ma olen venelane
ei
kes ma olen?
pooltühi eestlane
pooltäis venelane
eestlastele olin russ
venelastele kuratka
väiksena olin suitsupääsukese murtud saba
ja ehtsa slaavi temperamendi kooslus
nüüd ma ei ole enam russ
ega kuratka
kõigest ilus tüdruk
sinimustvalge matrjoška pihus
Samas käsitleb Grigorjeva meie elu Eestimaal laiemalt, näiteks luuletuses "Musta pori näkku":
töötasin klienditeenindajana paar aastat tagasi
rahvaraamatu kolmandal ja neljandal korrusel
viru keskuses
pidasin kuus kuud vastu enne kui jalga lasin
kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud uusrikaste naistele
ja nende huiamisele stiilis:
„neiu, tellisin caesari salati kanaga mitte kalaga”
„see et ma oma kakao maha pillasin on teie süü
sest lusikas oli vales asendis”
te ei kujuta ette mis enesedistsipliini pidin järgima
et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada
kuna klienditeenindamine on ilmselgelt nii sitt töö
siis iga teine töötaja pani enda premeerimiseks ilma maksmata pihta
natuke siit ja natuke sealt
ka mina võtsin õhtuks üle jäänud saiakesi koju
(hommikul sai neid juba tasuta süüa aga siis
nad olid juba kõvaks läinud
no andke andeks tõesti)
kuni üks hetk luges bosside boss igakuisel koosolekul ette
katkendi rehepapist
vihjates meile kui nahaalsetele krattidele
sest see kõik tuli kord videolindilt välja
kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult
et kõrvaltvaatajatele oleks kindlasti jäänud mulje et
tegu pole saiakestevaraste vaid uut tüüpi breivikute armeega
ja siis veel need kõik noored trendikad
näitlejad ja telekakuulsused
ei ma ei ütle midagi halba
ehk vaid seda
et see ülicool trupp kes paar aastat tagasi pillas loosungeid
„fakk poliitika, vaadake inimesi”
noh mõni teist võiks alustada iseendast
(sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate
põhimõtete kinnistumise eest
võiks vastutavaks pidada ka väljaspool
reklaame ja oma teatrimaja
või oota õigus õigus
selle eest teile ju raha ei maksta)
oli muidugi ka palju häid inimesi
kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore
mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed
kõik nende naeratavad tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid
(ühele armsale vanale prantslasele teadsin teda juba kaugelt nähes
ette valmis panna topeltkohvi ja kaks croissanti)
nii et jätke meelde eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud
päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teisst ette kanda
nad
ei karda
(mõni neist oskab isegi nahaalseid luuletusi kirjutada
ja siis saadab avaldamiseks
vikerkaarde)
ps! arvake ära
kes on kõige sõbralikum ja viisakam eesti meediatäht
kes minu tööajal sinna kohvikusse juhtus?
jah see oli
mihkel raud
Grigorjeva on kindlasti oma luules julge, piire lõhkuv, terav, emotsioone tekitav, seoseid loov (nt musta pori näkku, Mihkel Raud, "Kes kardab Virginia Woolfi?") ning peaks huvi pakkuma ka neile, keda luule tavaliselt külmaks jätab (jäljendades Grigorjeva stiili, võiks öelda, et Grigorjeva luule kepib, kepib juba sellepärast, et poeriiulitelt Grigorjevat ei leia).
Kuula:
https://www.youtube.com/watch?v=pwahrYm6x1s
https://www.youtube.com/watch?v=oKYbbgarI6M
Sveta Grigorjeva (1988) on nii tunnustatud luuletaja kui ka koreograaf ja tantsija. Ajakirjanik Janar Ala tutvustab Grigorjevat järgmiselt: „Grigorjeva isa on venelane, ema eestlane, koduks Lasnamäe.“
Grigorjeva luuletusi on avaldatud nii Värskes Rõhus kui ka Vikerkaares. Grigorjeva debüütkoguks on „Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ (2013), mille kohta on luuletaja Silvia Urgas oma arvustuses kirjutanud: „Grigorjeva näeb oma minast ja ninast kaugemale, puudutades teemasid, milleks mitmetel julgust ega ettevõtlikkust poleks, ning teeb seda lihtsasti loetava, aga ometi meisterliku keelekasutusega.“
Huvitav on Grigorjeva keelekasutus küll, sest tema kogust ei puudu madalale stiilile omased sõnad ja väljendid (see mind ei kepi, pohhui, fakk poliitika, sitapea), inglisekeelsed väljendid (fingers crossed, love will tear us apart again again), venekeelsed väljendid (hotj a i ljulbju vas bolše tšem ih võ menja bljad prostite što dostojevskogo tšitat ja budu vserovno na estosnkom), lastekeel (emme). Grigorjeva keelekasutus on väga mitmetahuline ja huvitav, kindlasti ei jäta see külmaks. Ka teemad puudutavad meid kõiki, näiteks kirjutab Grigorjeva väga ausalt identiteediprobleemidest:
ja lõpuks
ma ei olegi enam vihane
kui eestllane kirjutab venelasest halvasti
sest eestlane kirjutab eestlasest
hullemini
miks vene nimega tüdruk luuletab eesti keeles
sest vene keeles oskab ta ainult ropendada
emme on eesti tüdruk raplast
issi on vene poiss ufaast
seega
ma olen eestlane
ei
ma olen venelane
ei
kes ma olen?
pooltühi eestlane
pooltäis venelane
eestlastele olin russ
venelastele kuratka
väiksena olin suitsupääsukese murtud saba
ja ehtsa slaavi temperamendi kooslus
nüüd ma ei ole enam russ
ega kuratka
kõigest ilus tüdruk
sinimustvalge matrjoška pihus
Samas käsitleb Grigorjeva meie elu Eestimaal laiemalt, näiteks luuletuses "Musta pori näkku":
töötasin klienditeenindajana paar aastat tagasi
rahvaraamatu kolmandal ja neljandal korrusel
viru keskuses
pidasin kuus kuud vastu enne kui jalga lasin
kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud uusrikaste naistele
ja nende huiamisele stiilis:
„neiu, tellisin caesari salati kanaga mitte kalaga”
„see et ma oma kakao maha pillasin on teie süü
sest lusikas oli vales asendis”
te ei kujuta ette mis enesedistsipliini pidin järgima
et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada
kuna klienditeenindamine on ilmselgelt nii sitt töö
siis iga teine töötaja pani enda premeerimiseks ilma maksmata pihta
natuke siit ja natuke sealt
ka mina võtsin õhtuks üle jäänud saiakesi koju
(hommikul sai neid juba tasuta süüa aga siis
nad olid juba kõvaks läinud
no andke andeks tõesti)
kuni üks hetk luges bosside boss igakuisel koosolekul ette
katkendi rehepapist
vihjates meile kui nahaalsetele krattidele
sest see kõik tuli kord videolindilt välja
kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult
et kõrvaltvaatajatele oleks kindlasti jäänud mulje et
tegu pole saiakestevaraste vaid uut tüüpi breivikute armeega
ja siis veel need kõik noored trendikad
näitlejad ja telekakuulsused
ei ma ei ütle midagi halba
ehk vaid seda
et see ülicool trupp kes paar aastat tagasi pillas loosungeid
„fakk poliitika, vaadake inimesi”
noh mõni teist võiks alustada iseendast
(sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate
põhimõtete kinnistumise eest
võiks vastutavaks pidada ka väljaspool
reklaame ja oma teatrimaja
või oota õigus õigus
selle eest teile ju raha ei maksta)
oli muidugi ka palju häid inimesi
kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore
mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed
kõik nende naeratavad tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid
(ühele armsale vanale prantslasele teadsin teda juba kaugelt nähes
ette valmis panna topeltkohvi ja kaks croissanti)
nii et jätke meelde eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud
päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teisst ette kanda
nad
ei karda
(mõni neist oskab isegi nahaalseid luuletusi kirjutada
ja siis saadab avaldamiseks
vikerkaarde)
ps! arvake ära
kes on kõige sõbralikum ja viisakam eesti meediatäht
kes minu tööajal sinna kohvikusse juhtus?
jah see oli
mihkel raud
Grigorjeva on kindlasti oma luules julge, piire lõhkuv, terav, emotsioone tekitav, seoseid loov (nt musta pori näkku, Mihkel Raud, "Kes kardab Virginia Woolfi?") ning peaks huvi pakkuma ka neile, keda luule tavaliselt külmaks jätab (jäljendades Grigorjeva stiili, võiks öelda, et Grigorjeva luule kepib, kepib juba sellepärast, et poeriiulitelt Grigorjevat ei leia).
Kuula:
https://www.youtube.com/watch?v=pwahrYm6x1s
https://www.youtube.com/watch?v=oKYbbgarI6M