VALGE DAAM
Ükskord ammu-ammu, ennemuistsel aal elas Haapsalu linnuses palju inimesi. Kõik need inimesed olid väga jutukad ja tegid palju nalja. Muidugi tahtsid ka kõik need lustakad inimesed süüa saada ja selleks oli neil valitud kokk.
Kokk, kellel nimeks Maru, tegi küll kõige paremaid toite, mis viisid lausa keele alla, aga muidu oli Maru väga tõsine mees, kes nalja ei mõistnud.
Kui naerusuised linnuseinimesed hommikuti Maru tehtud putru sõid, hoidsid nad oma keelt hammaste taga nii kuis jaksasid, sest nad oleksid nii väga tahtnud nalja visata kurja ja toriseva Maru üle, aga nad ei soovinud Maru tuju rikkuda, sest muidu poleks nad vast edaspidi süüagi saanudki.
Ühel hommikul jäi Marule silma üks tüdruk, kes enam ei suutnud ennast tagasi hoida ja lihtsalt hakkas hüsteeriliselt naerma, samal ajal tegi ta Maru näoilmet järele ja kõik linnuse inimesed plahvatasid naerma. Maru oli maruvihane, nägu tulipunane peas, marssis ta söögitoast minema.
Kui Maru oli lahkunud, lõppes ka naer, kuna mõisteti, et homme ei pruugi nad enam hommikuputru saada.
Kui õhtu käes ja Maru oli voodisse heitnud, hakkas ta mõtlema, et mis oleks, kui ta ikkagi ei karistaks kõiki söögi ärajätmisega, vaid mängiks ühe vingerpussi.
Päike tõusis ja linnuse inimesed tundsid vana head pudrulõhna, nad jooksid ruttu söögituppa. Kõik tundsid ennast veidi viletsalt, et nad eile niimoodi Maru tõsiduse üle naerma hakkasid. Ja ei julgenud pead pudrukausist väljagi tõsta. Ühel hetkel käis kiljatus, kõik tõstsid kausist pea ja nägid Maru, kõige tõsisemat inimest linnuses südantlõhestavalt naermas. Mida nad nägid? Seesama tüdruk, kes eile oli Maru üle naerma hakanud ja teda järele teinud, oli üleni jahune, Marul tühi jahukott käes. Taaskord hakkasid kõik linnuse inimesed lõkerdama ja Maru hüüdis naerdes tüdrukule: ,,Säh nüüd, valge daam, kes viimasena naerab, naerab paremini."
Maarja Konrad
Ükskord ammu-ammu, ennemuistsel aal elas Haapsalu linnuses palju inimesi. Kõik need inimesed olid väga jutukad ja tegid palju nalja. Muidugi tahtsid ka kõik need lustakad inimesed süüa saada ja selleks oli neil valitud kokk.
Kokk, kellel nimeks Maru, tegi küll kõige paremaid toite, mis viisid lausa keele alla, aga muidu oli Maru väga tõsine mees, kes nalja ei mõistnud.
Kui naerusuised linnuseinimesed hommikuti Maru tehtud putru sõid, hoidsid nad oma keelt hammaste taga nii kuis jaksasid, sest nad oleksid nii väga tahtnud nalja visata kurja ja toriseva Maru üle, aga nad ei soovinud Maru tuju rikkuda, sest muidu poleks nad vast edaspidi süüagi saanudki.
Ühel hommikul jäi Marule silma üks tüdruk, kes enam ei suutnud ennast tagasi hoida ja lihtsalt hakkas hüsteeriliselt naerma, samal ajal tegi ta Maru näoilmet järele ja kõik linnuse inimesed plahvatasid naerma. Maru oli maruvihane, nägu tulipunane peas, marssis ta söögitoast minema.
Kui Maru oli lahkunud, lõppes ka naer, kuna mõisteti, et homme ei pruugi nad enam hommikuputru saada.
Kui õhtu käes ja Maru oli voodisse heitnud, hakkas ta mõtlema, et mis oleks, kui ta ikkagi ei karistaks kõiki söögi ärajätmisega, vaid mängiks ühe vingerpussi.
Päike tõusis ja linnuse inimesed tundsid vana head pudrulõhna, nad jooksid ruttu söögituppa. Kõik tundsid ennast veidi viletsalt, et nad eile niimoodi Maru tõsiduse üle naerma hakkasid. Ja ei julgenud pead pudrukausist väljagi tõsta. Ühel hetkel käis kiljatus, kõik tõstsid kausist pea ja nägid Maru, kõige tõsisemat inimest linnuses südantlõhestavalt naermas. Mida nad nägid? Seesama tüdruk, kes eile oli Maru üle naerma hakanud ja teda järele teinud, oli üleni jahune, Marul tühi jahukott käes. Taaskord hakkasid kõik linnuse inimesed lõkerdama ja Maru hüüdis naerdes tüdrukule: ,,Säh nüüd, valge daam, kes viimasena naerab, naerab paremini."
Maarja Konrad