PEETRIKE
Kunagi ammu, kui tänavad olid veel hallid ja räpased, kui inimesi pures vaesus ja katk, elas Haapsalu Piiskopilinnuses karmikäeline piiskop Terselicus. Väikese Haapsalu linna elanikud elasid pidevas hirmus piiskopi ees, sest et piisas vaid ühest vähem sõbralikust pilgust Terselicuse peale ja inimene oli sama hea kui hauas. Terselicusel polnud lähedasi, polnud sõpru. Kõik tema ümber oli mattunud süngusesse, pimedusse ja vihkamisse. Isegi tema kaaskondlased lootsid piiskopi peatsele surmale, kuna Terselicus ei olnud enam noor – 54- aastane. Tolle aja kohta oli see päris palju.
Haapsalus piiskopi vahetus läheduses elas üks vaene kingsepapere Mägundi. Täiesti tavaline pere nagu sajad teisedki vaesed pered linnas. Kingsepp Hans oli väga heasüdamlik mees, armastas oma naist ning kolme last, kellest üks oli väga andekas ja abivalmis poiss Peeter. Kõik kutsusid teda Peetrikeseks. Peetrike käis suviti promenaadil flööti mängimas ning lahutas võõramaiste linnakülastajate meelt, vastutasuks viskasid heldemad neist Peetrikese munamütsikesse mõne kopika. Talvel aga aitas ta oma isa töö asjus.
Ühel külmal novembriõhtul läks Peetrike viima keskmisest rikkamale apteekri perele kingi. Ta möödus promenaadil asuvatest majadest, kus põles hubane tuluke ning pered soojendasid end kamina ees. Peetrike peitis end veel rohkem palitu krae sisse ning sammus edasi Viieristi poole. Samal ajal sõitis piiskop, kes oli Tallinnasse teel, oma kaaskondlastega Viieristilt läbi. Tema kaarik vuhises vaese Peetrikese nina eest läbi ning kastis teda pealaest jalatallani külma lombiveega. Kaarik sõitis Peetrikese juurest nii lähedalt mööda, et poisi raskes kotis olev kingakonts jättis vankri küljele pika kriimu ning hobune, kes halba aimamata edasi tatsas, komistas lombi põhjas oleva kivi otsa ning kukkudes murdis oma kaela. See oli piiskopi parim hobune, ainuke elusolend, keda ta armastas. Terselicuse viha oli ilmatu. Ta ei suutnud oma tundeid kontrollida ega ennast valitseda. Ta käskis oma lähikondlastel hirmunud Peetrikest mere äärde viia ning tollal veel sügavasse vette ära uputada. Poisike tundis põhjatut hirmu ning karjus oma isa appi, kuid keegi ei kuulnud. Piiskopi kaaskondlased vaatasid Peetrikest kahetsusega, kui nad ta väikest väänlevat keha vee poole tassisid. Kuid nad ei saanud Terselicuse sõnale vastu hakata. Et Peetrike veepinnale ei tõuseks, seoti raske kingakott tema jala külge kinni ning visati külma merevette.
Piiskopi viha oli taltsutamatu. Ta saatis kingsepa Hansule oma vana katkise kinga, milles oli kiri: „Su vastik poeg suri su haisvate kingade pärast. Loodetavasti jääb südametunnistus sind elu lõpuni piinama.“
Uudis Peetrikese surmast levis kiiresti väikeses Haapsalus. Inimese leinasid ning tundsid kõik koos Mägundi perele kaasa. Ühte väikest helget elukest polnud enam. Linnaelanikud lubasid poisikest igavesti mäletada ning põlvest põlve pajatati seda lugu Haapsalu linnas ning selle läheduses. Möödus mitu sajandit ning mitu sõda. Aastal 2014 kuulis rikas ärimees seda iidset lugu ning see läks talle väga südamesse. Mehe 9-aastane laps oli promenaadi vetes ühel suvel ära uppunud. Mees ostis ühe ratastel liikuva huvisõidurongi ning pani selle suviti Haapsalu vahel liikuma. Nimeks sai sellele Peetrike.
Piiskop Terselicus uppus koos oma kaaskondlastega rabas teel Tallinna...
Liza Zikunova
Kunagi ammu, kui tänavad olid veel hallid ja räpased, kui inimesi pures vaesus ja katk, elas Haapsalu Piiskopilinnuses karmikäeline piiskop Terselicus. Väikese Haapsalu linna elanikud elasid pidevas hirmus piiskopi ees, sest et piisas vaid ühest vähem sõbralikust pilgust Terselicuse peale ja inimene oli sama hea kui hauas. Terselicusel polnud lähedasi, polnud sõpru. Kõik tema ümber oli mattunud süngusesse, pimedusse ja vihkamisse. Isegi tema kaaskondlased lootsid piiskopi peatsele surmale, kuna Terselicus ei olnud enam noor – 54- aastane. Tolle aja kohta oli see päris palju.
Haapsalus piiskopi vahetus läheduses elas üks vaene kingsepapere Mägundi. Täiesti tavaline pere nagu sajad teisedki vaesed pered linnas. Kingsepp Hans oli väga heasüdamlik mees, armastas oma naist ning kolme last, kellest üks oli väga andekas ja abivalmis poiss Peeter. Kõik kutsusid teda Peetrikeseks. Peetrike käis suviti promenaadil flööti mängimas ning lahutas võõramaiste linnakülastajate meelt, vastutasuks viskasid heldemad neist Peetrikese munamütsikesse mõne kopika. Talvel aga aitas ta oma isa töö asjus.
Ühel külmal novembriõhtul läks Peetrike viima keskmisest rikkamale apteekri perele kingi. Ta möödus promenaadil asuvatest majadest, kus põles hubane tuluke ning pered soojendasid end kamina ees. Peetrike peitis end veel rohkem palitu krae sisse ning sammus edasi Viieristi poole. Samal ajal sõitis piiskop, kes oli Tallinnasse teel, oma kaaskondlastega Viieristilt läbi. Tema kaarik vuhises vaese Peetrikese nina eest läbi ning kastis teda pealaest jalatallani külma lombiveega. Kaarik sõitis Peetrikese juurest nii lähedalt mööda, et poisi raskes kotis olev kingakonts jättis vankri küljele pika kriimu ning hobune, kes halba aimamata edasi tatsas, komistas lombi põhjas oleva kivi otsa ning kukkudes murdis oma kaela. See oli piiskopi parim hobune, ainuke elusolend, keda ta armastas. Terselicuse viha oli ilmatu. Ta ei suutnud oma tundeid kontrollida ega ennast valitseda. Ta käskis oma lähikondlastel hirmunud Peetrikest mere äärde viia ning tollal veel sügavasse vette ära uputada. Poisike tundis põhjatut hirmu ning karjus oma isa appi, kuid keegi ei kuulnud. Piiskopi kaaskondlased vaatasid Peetrikest kahetsusega, kui nad ta väikest väänlevat keha vee poole tassisid. Kuid nad ei saanud Terselicuse sõnale vastu hakata. Et Peetrike veepinnale ei tõuseks, seoti raske kingakott tema jala külge kinni ning visati külma merevette.
Piiskopi viha oli taltsutamatu. Ta saatis kingsepa Hansule oma vana katkise kinga, milles oli kiri: „Su vastik poeg suri su haisvate kingade pärast. Loodetavasti jääb südametunnistus sind elu lõpuni piinama.“
Uudis Peetrikese surmast levis kiiresti väikeses Haapsalus. Inimese leinasid ning tundsid kõik koos Mägundi perele kaasa. Ühte väikest helget elukest polnud enam. Linnaelanikud lubasid poisikest igavesti mäletada ning põlvest põlve pajatati seda lugu Haapsalu linnas ning selle läheduses. Möödus mitu sajandit ning mitu sõda. Aastal 2014 kuulis rikas ärimees seda iidset lugu ning see läks talle väga südamesse. Mehe 9-aastane laps oli promenaadi vetes ühel suvel ära uppunud. Mees ostis ühe ratastel liikuva huvisõidurongi ning pani selle suviti Haapsalu vahel liikuma. Nimeks sai sellele Peetrike.
Piiskop Terselicus uppus koos oma kaaskondlastega rabas teel Tallinna...
Liza Zikunova