PARALEPA SEENEPLATS
Ühel ammusel ajal elasid Eesti metsades metshaldjad. Need olid piltilusad neiud, kelle naerul oli maagiline mõju. Lihtsurelikud haldjate naeru kuuldes sattusid uimastatud seisundisse. Nende pilk muutus kaugeks ja unelevaks, suule tekkis naeratus ja mõistus läks uimaseks. Nende naer oli kõige otsesemas mõttes uimastav, kuigi kõige maagilisem haldjate juures oli nende tants. Külades levisid jutud, kuidas noormehed päikese loojudes lähevad metsadesse haldjate tantsu vaatama, aga ei tule enam kunagi tagasi. Haldjad said õhtuti rannal kokku, kus oli palju ruumi, ja tantsisid ringis, laulsid koos sireenidega ja seda kuni esimeste päikesekiirte saabumisteni.
Metsast väljas oli väikene küla, mida kutsuti Mustalamba külaks, seda usutakse olevat esimene küla Läänemaal. Mustalamba külas elas noormeheikka jõudev poiss Oliver, kes salaja igal õhtul oma paati ronis ja vaikselt kalda lähedal roostikust haldjate ja sireenide maagilist pidu jälgis. Nähes haldjaid naermas ja tantsimas, tundis ta ennast maailma õnnelikuma inimesena. Kui haldjad tantsima hakkasid, tekkisid iga nende liigutuse juures õhku looklevad valguskiired, mille värvi ei saa sõnades edasi anda. Sellist värvi lihtsalt ei ole maailmas, nagu meie seda teame. Need värvid sillerdasid ümber haldjate nagu suits. Sireenide laul oli ebamaiselt ilus ja seda võis peaaegu tunda enda sees võbelemas. Sireenide laul puudutab inimese hinge kohtadest, mille olemasolust nad isegi teadlikud ei ole. Sireenide laulust värelevat õhku võis peaaegu näha.
Mitmeid aastaid suutis Oliver märkamatult vaatama minna imelist valgust, mida haldjad tantsides tekitasid, ja kuulata sireenide laulu, mis õhu värelema pani.
Igal õhtul istus ta oma paati, kuni hommikuni, mil ta sai 21-aastaseks. Enda sünnipäeva õhtul, kui kõik pidulised olid magama heitnud, hiilis Oliver akna kaudu välja. Kuu kiirgas piisavalt valgust, et leida üles tuttav metsatee, kuigi selle oleks Oliver leidnud ka silmad kinni. Mere äärde jõudnud, istus ta tuttavasse paati, et kogeda seda imelist vaatepilti ja tunnet, mis oli juba nii loomulik osa ta elust. Seadnud sisse oma koha roostikus, hakkas ta uuesti imetlema seda ebamaiselt ilusat sündmust. Kuigi seekord jäi Oliverile silma veel midagi. Viis, kuidas haldjate kehad tantsides liikusid ja sireenide rind lauldes värises. Oliveri süda tegi paar lööki liiga kiiresti ja ta armus tantsivatesse haldjatesse. Sellel hommikul ta ei sõudnud tagasi kaldale, vaid kui esimesed päikesekiired tõusid, järgnes ta haldjatele. „Kuhu päevaks haldjad üldse lähevad?“ Küsis Oliver endalt mõttes.
Olles jõudnud päris sügavale metsa, üks haldjatest märkas teda ja hakkas Oliveri poole tulema. Oliver oli haldja silmadest nii lummatud, et ei suutnud liigutada, isegi kui kõik ta sees käskis joosta. Süda peksis ja otsaesisele tekkis külm higi. Esimest korda nägi ta haldjat lähedalt, see ei olnud inimlik nägu. Silmad olid suured ja rohelised ja meenutasid rohkem kassisilmasid, nende kõrvad olid piklikud ja ulatusid välja heleblondidest juustest, mis haldjatüdrukule vööni ulatusid ja päikese käes ebaloomulikult särasid. See ei olnud inimlik pilt, aga see ei teinud haldjat vähem ilusaks, lihtsalt võõrapäraseks. Oliver oli kangestunud ühte asendisse ja täiesti lummatud tüdrukust, kes nüüd ta poole tuli. Haldjas võttis Oliveri käest kinni ja sealt, kus haldjas ta kätt puudutas, hakkas nahk imelikult surisema ja läks aina soojemaks. Oliver tõstis pilgu enda käelt haldja silmadele ja tundis, kuidas ta jalad nõrgaks jäävad ja pea nagu vati sees oleks. Siis andsid jalad alla ja ta kukkus pehmele sambale enda jalge all. Silmad tahtsid vägisi sulguda. Viimane pilt, enne kui kõik mustaks läks, oli imeilusa haldjatüdruku rohelised uudishimulikud silmad.
Kui Oliver uuesti silmad avas, oli öö ja taevas särasid tähed. Ta oli keset metsa ringikujulisel lagendikul, kust oleks nagu puud täpselt selle ringi tekitamiseks maha võetud. Oliver üritas püsti tõusta, aga ei saanud. Ta oli aheldatud puujuuri meenutavate nööridega maa külge. Oliver keeras pead ja märkas haldjaid, kes lagendiku ääres ümber tema täiusliku ringi olid moodustanud. Kas ta lamab keset haldjaringi? Haldjate silmad olid kinni ja nad põlvitasid maas, käed mulda surutud. Koht, kus nende käed mulda puutusid, käisid väikesed valgussähvatused. Nagu mulla all toimuksid miljonid väikesed plahvatused, mis läbi maakoore kumavad. Natuke terasemalt vaadates oli näha, kuidas sähvatused hargnesid nagu puujuured maa all, ainult et peenemad. Kõigi haldjate käte juurest tulevad sähvatused olid üksteisega ühenduses ja moodustasid ümber lagendiku vilkuva ringi. „Seeneniidid?“ turgatas Oliverile pähe. „Sellised võiksid välja näha seeneniidid.“
Haldjate suust kostus vaikset sosinat, kui nad silmad kinni, keskendunult loitsisid. Nüüd hakkas otse maa seest kerkima udu või õigemini suitsu. „Udu jaoks oli see valge mass, mis väga rahulikult maa seest immitses, natuke liiga paks,“ mõtles Oliver. Nii lummatud sellest vaatepildist, ei tulnud Oliverile meeldegi, et ta on kinni seotud ja arvatavasti ohtlikult lähedale surmale. Huviga jälgis Oliver maa seest kerkivat suitsu, mis tema üllatuseks tundus otse tema poole tulevat. Ühel hetkel oli udu nii lähedal, et kohe-kohe puudutas ta jalgu. Vaikselt hakkas suitsutaoline mass voolama üle Oliveri varvaste ta näo poole. See suits ei tundunud ohtlik ja see lõhnas huvitavalt värskelt... metsa järele. Tekitas tunde, et tahaks suurema sõõmu seda imelist värsket lõhna sisse hingata. Oliver tõmbas suure pahvaka suitsu endale kopsudesse, kui siis kõvasti läkastama hakkas. Udu kogunes ta kopsudesse ja ei tahtnud enam kopsudest välja minna. Ta üritas hingata, aga asjatult, siis üritas ta karjuda, aga polnud enam õhku, mida kopsudest välja pressida. Oliver tõmbles ja karjus, aga hääletult. Kuni ta pea uimaseks jäi ja kõrvus ainult enda südame tukseid kuulis. Ta toetas pea maha, vaatas taevasse, kus miljonid tähed sillerdasid. Ta kõrvus kajasid südame viimased tuksed. „See on ilus surm,” oli viimane mõte, mis Oliveri peast läbi käis, kui ta süda viimaks alla andis. Oliver oli surnud.
Haldjaring on Paralepa metsas siiani, aga haldjate rituaalide tõttu ei kasva selles ringis ühtegi lille ega seent. Mürgise haldjatolmu või suitsutaolise massi pärast, millega haldjad enda rituaale läbi viivad, ei luba ühelgi taimel kasvada. Haldjate rituaalidest ja tantsust ei ole tänapäeval midagi kuulda olnud, aga ikkagi ei soovitata pärast päikese loojumist minna haldjaringi, mida kutsutakse tänapäeval seeneplatsiks. Kes teab, võibolla oled sina haldjate järgmine ohver?
Berta Valdma
Ühel ammusel ajal elasid Eesti metsades metshaldjad. Need olid piltilusad neiud, kelle naerul oli maagiline mõju. Lihtsurelikud haldjate naeru kuuldes sattusid uimastatud seisundisse. Nende pilk muutus kaugeks ja unelevaks, suule tekkis naeratus ja mõistus läks uimaseks. Nende naer oli kõige otsesemas mõttes uimastav, kuigi kõige maagilisem haldjate juures oli nende tants. Külades levisid jutud, kuidas noormehed päikese loojudes lähevad metsadesse haldjate tantsu vaatama, aga ei tule enam kunagi tagasi. Haldjad said õhtuti rannal kokku, kus oli palju ruumi, ja tantsisid ringis, laulsid koos sireenidega ja seda kuni esimeste päikesekiirte saabumisteni.
Metsast väljas oli väikene küla, mida kutsuti Mustalamba külaks, seda usutakse olevat esimene küla Läänemaal. Mustalamba külas elas noormeheikka jõudev poiss Oliver, kes salaja igal õhtul oma paati ronis ja vaikselt kalda lähedal roostikust haldjate ja sireenide maagilist pidu jälgis. Nähes haldjaid naermas ja tantsimas, tundis ta ennast maailma õnnelikuma inimesena. Kui haldjad tantsima hakkasid, tekkisid iga nende liigutuse juures õhku looklevad valguskiired, mille värvi ei saa sõnades edasi anda. Sellist värvi lihtsalt ei ole maailmas, nagu meie seda teame. Need värvid sillerdasid ümber haldjate nagu suits. Sireenide laul oli ebamaiselt ilus ja seda võis peaaegu tunda enda sees võbelemas. Sireenide laul puudutab inimese hinge kohtadest, mille olemasolust nad isegi teadlikud ei ole. Sireenide laulust värelevat õhku võis peaaegu näha.
Mitmeid aastaid suutis Oliver märkamatult vaatama minna imelist valgust, mida haldjad tantsides tekitasid, ja kuulata sireenide laulu, mis õhu värelema pani.
Igal õhtul istus ta oma paati, kuni hommikuni, mil ta sai 21-aastaseks. Enda sünnipäeva õhtul, kui kõik pidulised olid magama heitnud, hiilis Oliver akna kaudu välja. Kuu kiirgas piisavalt valgust, et leida üles tuttav metsatee, kuigi selle oleks Oliver leidnud ka silmad kinni. Mere äärde jõudnud, istus ta tuttavasse paati, et kogeda seda imelist vaatepilti ja tunnet, mis oli juba nii loomulik osa ta elust. Seadnud sisse oma koha roostikus, hakkas ta uuesti imetlema seda ebamaiselt ilusat sündmust. Kuigi seekord jäi Oliverile silma veel midagi. Viis, kuidas haldjate kehad tantsides liikusid ja sireenide rind lauldes värises. Oliveri süda tegi paar lööki liiga kiiresti ja ta armus tantsivatesse haldjatesse. Sellel hommikul ta ei sõudnud tagasi kaldale, vaid kui esimesed päikesekiired tõusid, järgnes ta haldjatele. „Kuhu päevaks haldjad üldse lähevad?“ Küsis Oliver endalt mõttes.
Olles jõudnud päris sügavale metsa, üks haldjatest märkas teda ja hakkas Oliveri poole tulema. Oliver oli haldja silmadest nii lummatud, et ei suutnud liigutada, isegi kui kõik ta sees käskis joosta. Süda peksis ja otsaesisele tekkis külm higi. Esimest korda nägi ta haldjat lähedalt, see ei olnud inimlik nägu. Silmad olid suured ja rohelised ja meenutasid rohkem kassisilmasid, nende kõrvad olid piklikud ja ulatusid välja heleblondidest juustest, mis haldjatüdrukule vööni ulatusid ja päikese käes ebaloomulikult särasid. See ei olnud inimlik pilt, aga see ei teinud haldjat vähem ilusaks, lihtsalt võõrapäraseks. Oliver oli kangestunud ühte asendisse ja täiesti lummatud tüdrukust, kes nüüd ta poole tuli. Haldjas võttis Oliveri käest kinni ja sealt, kus haldjas ta kätt puudutas, hakkas nahk imelikult surisema ja läks aina soojemaks. Oliver tõstis pilgu enda käelt haldja silmadele ja tundis, kuidas ta jalad nõrgaks jäävad ja pea nagu vati sees oleks. Siis andsid jalad alla ja ta kukkus pehmele sambale enda jalge all. Silmad tahtsid vägisi sulguda. Viimane pilt, enne kui kõik mustaks läks, oli imeilusa haldjatüdruku rohelised uudishimulikud silmad.
Kui Oliver uuesti silmad avas, oli öö ja taevas särasid tähed. Ta oli keset metsa ringikujulisel lagendikul, kust oleks nagu puud täpselt selle ringi tekitamiseks maha võetud. Oliver üritas püsti tõusta, aga ei saanud. Ta oli aheldatud puujuuri meenutavate nööridega maa külge. Oliver keeras pead ja märkas haldjaid, kes lagendiku ääres ümber tema täiusliku ringi olid moodustanud. Kas ta lamab keset haldjaringi? Haldjate silmad olid kinni ja nad põlvitasid maas, käed mulda surutud. Koht, kus nende käed mulda puutusid, käisid väikesed valgussähvatused. Nagu mulla all toimuksid miljonid väikesed plahvatused, mis läbi maakoore kumavad. Natuke terasemalt vaadates oli näha, kuidas sähvatused hargnesid nagu puujuured maa all, ainult et peenemad. Kõigi haldjate käte juurest tulevad sähvatused olid üksteisega ühenduses ja moodustasid ümber lagendiku vilkuva ringi. „Seeneniidid?“ turgatas Oliverile pähe. „Sellised võiksid välja näha seeneniidid.“
Haldjate suust kostus vaikset sosinat, kui nad silmad kinni, keskendunult loitsisid. Nüüd hakkas otse maa seest kerkima udu või õigemini suitsu. „Udu jaoks oli see valge mass, mis väga rahulikult maa seest immitses, natuke liiga paks,“ mõtles Oliver. Nii lummatud sellest vaatepildist, ei tulnud Oliverile meeldegi, et ta on kinni seotud ja arvatavasti ohtlikult lähedale surmale. Huviga jälgis Oliver maa seest kerkivat suitsu, mis tema üllatuseks tundus otse tema poole tulevat. Ühel hetkel oli udu nii lähedal, et kohe-kohe puudutas ta jalgu. Vaikselt hakkas suitsutaoline mass voolama üle Oliveri varvaste ta näo poole. See suits ei tundunud ohtlik ja see lõhnas huvitavalt värskelt... metsa järele. Tekitas tunde, et tahaks suurema sõõmu seda imelist värsket lõhna sisse hingata. Oliver tõmbas suure pahvaka suitsu endale kopsudesse, kui siis kõvasti läkastama hakkas. Udu kogunes ta kopsudesse ja ei tahtnud enam kopsudest välja minna. Ta üritas hingata, aga asjatult, siis üritas ta karjuda, aga polnud enam õhku, mida kopsudest välja pressida. Oliver tõmbles ja karjus, aga hääletult. Kuni ta pea uimaseks jäi ja kõrvus ainult enda südame tukseid kuulis. Ta toetas pea maha, vaatas taevasse, kus miljonid tähed sillerdasid. Ta kõrvus kajasid südame viimased tuksed. „See on ilus surm,” oli viimane mõte, mis Oliveri peast läbi käis, kui ta süda viimaks alla andis. Oliver oli surnud.
Haldjaring on Paralepa metsas siiani, aga haldjate rituaalide tõttu ei kasva selles ringis ühtegi lille ega seent. Mürgise haldjatolmu või suitsutaolise massi pärast, millega haldjad enda rituaale läbi viivad, ei luba ühelgi taimel kasvada. Haldjate rituaalidest ja tantsust ei ole tänapäeval midagi kuulda olnud, aga ikkagi ei soovitata pärast päikese loojumist minna haldjaringi, mida kutsutakse tänapäeval seeneplatsiks. Kes teab, võibolla oled sina haldjate järgmine ohver?
Berta Valdma