LENNULA
Oli kord üks mahe suvine õhtu, linnud veel laulsid ja päike hakkas vaikselt loojuma. Haapsalus muulil jalutas üks kössis vanatädi, kes kandis pikka tumerohelist mantlit ja punast mütsi. Talle meeldis väga lindudele saiapuru visata ja siis nendega, pingil istudes, juttu puhuda. Igal õhtul kell 5 oli vanatädi kohal, see oli nagu kellavärk ning seda teadsid ka juba linnud.
Kui vanatädike oli juba oma 10 minutit pingil istunud ja saiagi kott hakkas tühjaks saama, kuulis ta eemalt mingeid hääli. Vanatädi hakkasid need hääled huvitama ja ta järgnes neile. Temaga koos liikusid ka linnud, kes lootsid veel viimast saiapuru kotist saada.
Tädi jõudis uue ja uhke Läänemaa Ühisgümnaasiumi juurde. Ta mõistis, et hääled tulevad sealt seest. Vanake ei suutnud uudishimule vastu panna ja läks vaatas ka kooli sisse, ise jättis veel ukse lahti, et kui keegi peaks nägema, saab ta ruttu plehku panna. Loomulikult järgnesid talle ka linnud, kes siiani lootsid veel viimast kõhutäit saada.
Vanatädi liikus trepist üles ja nägi, et mingi mees askeldas seal lae all tööd teha. Kui aga mees vanatädi silmas, ehmatas ta nii väga, et karjatas ja linnud, kes vanatädiga kaasa olid tulnud, tõusid õhku ja hakkasid lendama. Kuid kuna töömees ehmatas kohe nii väga, et tema käes olnud värvipott tõusis ka lendu, kukkus see aga vanatädiga kaasas olnud lindudele peale. Värv oli nii tugev, et linnud kivistusid koheselt ja vanatädi pani kiiresti nelja tuule poole plehku. Töömees leidis aga, et linnud on väga ilusad ja tõstis need esimeste ettejuhtuvate oranžide juhtmetega kooli lae alla.
Nii saigi Läänemaa Ühisgümnaasium omale Lennula.
Gerlin Kuuskman
Oli kord üks mahe suvine õhtu, linnud veel laulsid ja päike hakkas vaikselt loojuma. Haapsalus muulil jalutas üks kössis vanatädi, kes kandis pikka tumerohelist mantlit ja punast mütsi. Talle meeldis väga lindudele saiapuru visata ja siis nendega, pingil istudes, juttu puhuda. Igal õhtul kell 5 oli vanatädi kohal, see oli nagu kellavärk ning seda teadsid ka juba linnud.
Kui vanatädike oli juba oma 10 minutit pingil istunud ja saiagi kott hakkas tühjaks saama, kuulis ta eemalt mingeid hääli. Vanatädi hakkasid need hääled huvitama ja ta järgnes neile. Temaga koos liikusid ka linnud, kes lootsid veel viimast saiapuru kotist saada.
Tädi jõudis uue ja uhke Läänemaa Ühisgümnaasiumi juurde. Ta mõistis, et hääled tulevad sealt seest. Vanake ei suutnud uudishimule vastu panna ja läks vaatas ka kooli sisse, ise jättis veel ukse lahti, et kui keegi peaks nägema, saab ta ruttu plehku panna. Loomulikult järgnesid talle ka linnud, kes siiani lootsid veel viimast kõhutäit saada.
Vanatädi liikus trepist üles ja nägi, et mingi mees askeldas seal lae all tööd teha. Kui aga mees vanatädi silmas, ehmatas ta nii väga, et karjatas ja linnud, kes vanatädiga kaasa olid tulnud, tõusid õhku ja hakkasid lendama. Kuid kuna töömees ehmatas kohe nii väga, et tema käes olnud värvipott tõusis ka lendu, kukkus see aga vanatädiga kaasas olnud lindudele peale. Värv oli nii tugev, et linnud kivistusid koheselt ja vanatädi pani kiiresti nelja tuule poole plehku. Töömees leidis aga, et linnud on väga ilusad ja tõstis need esimeste ettejuhtuvate oranžide juhtmetega kooli lae alla.
Nii saigi Läänemaa Ühisgümnaasium omale Lennula.
Gerlin Kuuskman