VÄIKE JÄÄKARU RUUDI
Kord palju aastaid tagasi, kui kõik maa oli veel kaetud paksu jääkihiga, elasid maailmas ainult jääkarud. Nad rändasid mööda suurt jäävälja ringi ja otsisid kõik endale sobivat pesapaika.
Ühel väga soojal ja päikselisel päeval, kui väike Ruudi ja tema perekond olid oma otsingutega jõudnud kuhugi Läänemere kanti, hakkas sündima midagi kahtlast. Kõik jää nende käpakeste all hakkas imelikult praksuma ja krõbisema. Pind mõranes ja lagunes suurteks tükkideks - oli alanud kliimasoojenemine, mis sulatas suure osa jääst. Vaene väike Ruudi jäi oma vanematest erinevale jäälahmakale ja ta kartis hirmsasti. Karupoja ema küll hüüdis teda ja palus, et pojuke nende juurde hüppaks, kuid Ruudi kartus vette kukkuda oli suurem kui julgus hüpata. Jää sulas üha kiiremini ja jääpank, millel vanemad seisid, triivis üha kiiremalt pojukesest eemale.
Ka jää, millel Ruudi seisis, hakkas vaikselt sulama. Äkitselt nägi Ruudi enda kõrval suurt kivi. Ta astus oma jäätükilt kivile ja vaatas, kuidas jää silmapiiri taha kadus. Ruudi oli harjunud, et terve maailm tema ümber on valge ja kaetud jääga, kuid nüüd oli see muutumas.
Pärast seda päeva asub Haapsalu promenaadil väike jäärkaru. See jääkaru ongi meie karupoeg Ruudi, kes kartis vett ja kes jää kadudes jäi lõksu lahesopis asuvale kivile.
Ja kui nad veel surnud ei ole, siis otsivad Ruudi vanemad ikka veel seitsme maa ja mere taga oma väikest pojukest.
Kertu Ilves
Kord palju aastaid tagasi, kui kõik maa oli veel kaetud paksu jääkihiga, elasid maailmas ainult jääkarud. Nad rändasid mööda suurt jäävälja ringi ja otsisid kõik endale sobivat pesapaika.
Ühel väga soojal ja päikselisel päeval, kui väike Ruudi ja tema perekond olid oma otsingutega jõudnud kuhugi Läänemere kanti, hakkas sündima midagi kahtlast. Kõik jää nende käpakeste all hakkas imelikult praksuma ja krõbisema. Pind mõranes ja lagunes suurteks tükkideks - oli alanud kliimasoojenemine, mis sulatas suure osa jääst. Vaene väike Ruudi jäi oma vanematest erinevale jäälahmakale ja ta kartis hirmsasti. Karupoja ema küll hüüdis teda ja palus, et pojuke nende juurde hüppaks, kuid Ruudi kartus vette kukkuda oli suurem kui julgus hüpata. Jää sulas üha kiiremini ja jääpank, millel vanemad seisid, triivis üha kiiremalt pojukesest eemale.
Ka jää, millel Ruudi seisis, hakkas vaikselt sulama. Äkitselt nägi Ruudi enda kõrval suurt kivi. Ta astus oma jäätükilt kivile ja vaatas, kuidas jää silmapiiri taha kadus. Ruudi oli harjunud, et terve maailm tema ümber on valge ja kaetud jääga, kuid nüüd oli see muutumas.
Pärast seda päeva asub Haapsalu promenaadil väike jäärkaru. See jääkaru ongi meie karupoeg Ruudi, kes kartis vett ja kes jää kadudes jäi lõksu lahesopis asuvale kivile.
Ja kui nad veel surnud ei ole, siis otsivad Ruudi vanemad ikka veel seitsme maa ja mere taga oma väikest pojukest.
Kertu Ilves